NÄDALA FILM | „Valmistub esimene mängija“ kui viitenohikute paradiis
Kui Vaiko Eplik 2003. aastal laulis, et kaheksakümnendad tulevad tagasi, siis vaevalt ta ette nägi, kui sõna-sõnalt Hollywoodi filmi- ja sarjaprodutsendid seda võtma asuvad. Paremate aegade nostalgia kõikeallutavas tuules on rohked järjed ja uusversioonid, aga sageli ka uudislooming (näiteks sari „Stranger Things“) mineviku hittidele ennekõike stiililiselt silma pilgutanud. „Valmistub esimene mängija“ on selle trendi kulminatsioonina ilma igasuguse valehäbita otsast lõpuni kummardus möödaniku popkultuurile.
Film põhineb Ernest Cline’i 2011. aasta samanimelisel bestselleril ja räägib aastast 2044, kui suur osa maailma elanikkonnast on muserdava igapäeva eest pagenud imelisse virtuaalreaalsusesse nimega OASIS. Tullakse selle pärast, mida seal teha saab, aga jäädakse selle pärast, kes seal olla saab, ütleb üsna alguses peategelane Wade Watts (Tye Sheridan) ehk virtuaalse teispoolsuse Parzival. Koos temaga asub vaataja otsima OASISe varalahkunud looja James Halliday (Mark Rylance) poolt mängumaailma peidetud mõistatusi, mille lahendaja saab kontrolli kogu pikselleeritud utoopia üle.
Põnevate ideede tasandil jääb „Valmistub esimene mängija“ tublisti nõrgemaks kui rikkaliku vaatemängu osas. Filmis „Matrix“ mõtiskles steigitükki kahvli otsas keerutav tegelane Cypher selle üle, kuidas erineb reaalne kogemus sama kogemuse täiuslikult realistlikust koopiast arvutiprogrammis. Kaks aastakümmet hiljem venitatakse lihtsalt mokaotsast, et „reaalsus on kõige reaalsem“. Kasuks ei tule ka nii sisulised kui vormilised sarnasused Christopher Nolani „Algusega“, aga kokkuvõttes on nii stiil kui sihtgrupp siiski erinevad.
Spielberg ongi tuntud suuresti oma peresõbraliku seikluslikkuse ja heauskliku naivismi poolest ning „Valmistub esimene mängija“ pole selles osas mingi erand. Tema inimlik puudutus on tunda kas või kogu virtuaalse märuli keskele mahtuvate inimtegelaste põgusates, ent südamlikes lugudes. Noored peategelased jäävad seejuures üllatuslikult märksa isikupäratumateks kui kontrolli üle heitlevad täiskasvanud. Tippnäitleja Mark Rylance särab Hallidayna, võrratu Ben Mendelsohn võtab maksimumi kergelt üheplaanilisest kurjamist Nolan Sorrentost ja ulmefännina tuntud Simon Pegg sobib kui valatult Halliday parema käe, Jobsi kõrval nokitseva Wozniaki Ogden Morrow’ rolli.
Lõpusirgel ähvardab sentimentaalsus küll ühes ohutunde ja ootusärevuse kadumisega üle ääre vahutada ja küünilisemal vaatajal selles maailmas pikka asu pole. Lõpuks ongi tegemist ennekõike vaatemänguga ja sellisena on film paras maiuspala, kus detaile mitme vaatamise jagu. Spielberg oskab õnneks komponeerida röögatutesse mastaapidesse ulatuvat märulit nii, et vilkuv montaaž ja leekivad plahvatused päris peavaluni ei viiks. Kuigi USA filmitööstuse lõputu minevikku vaatamine on murettekitav tendents, peaks „Valmistub esimene mängija“ üle keskmise loomingulise erandina pakkuma muretut rõõmu päris mitmele põlvkonnale ulme- ja seiklussõpradele.
Kinodes alates 30. märtsist