Film põhineb Ernest Cline’i 2011. aasta samanimelisel bestselleril ja räägib aastast 2044, kui suur osa maailma elanikkonnast on muserdava igapäeva eest pagenud imelisse virtuaalreaalsusesse nimega OASIS. Tullakse selle pärast, mida seal teha saab, aga jäädakse selle pärast, kes seal olla saab, ütleb üsna alguses peategelane Wade Watts (Tye Sheridan) ehk virtuaalse teispoolsuse Parzival. Koos temaga asub vaataja otsima OASISe varalahkunud looja James Halliday (Mark Rylance) poolt mängumaailma peidetud mõistatusi, mille lahendaja saab kontrolli kogu pikselleeritud utoopia üle.

On sobilik, et selle hiigelsuure, ligi 200 miljoni dollarilise eelarvega vaatemängu lavastajatoolis istub Steven Spielberg. Just tema filmidel „Lõugadest“ ja „­E.T-st“ „Indiana Jonesi“ ning „Jurassic Parkini“ on olnud määratu mõju filmi- ja popkultuuri arengule seitsme-, kaheksa- ja üheksakümnendatel. Kõigile, kes veetnud aega selle perioodi seiklus- ja ulmefilmide, koomiksite ning telekamängudega, pakub „Valmistub esimene mängija“ rohkelt äratundmisrõõmu. See on kui viitenohikute paradiis, kus suured ikoonid, nagu Godzilla, King Kong ja Raudhiiglane, vahelduvad oluliselt obskuursemate tegelastega nagu Buckaroo Banzai. Juba ainuüksi nutikas ja vallatu ekslemine Overlooki hotellis Stanley Kubricku filmist (ja selle aluseks olnud Stephen Kingi raamatust) „Hiilgus“ on piletiraha väärt.

Põnevate ideede tasandil jääb „Valmistub esimene mängija“ tublisti nõrgemaks kui rikkaliku vaatemängu osas. Filmis „Matrix“ mõtiskles steigitükki kahvli otsas keerutav tegelane Cypher selle üle, kuidas erineb reaalne kogemus sama kogemuse täiuslikult realistlikust koopiast arvutiprogrammis. Kaks aastakümmet hiljem venitatakse lihtsalt mokaotsast, et „reaalsus on kõige reaalsem“. Kasuks ei tule ka nii sisulised kui vormilised sarnasused Christopher Nolani „Algusega“, aga kokkuvõttes on nii stiil kui sihtgrupp siiski erinevad.

Spielberg ongi tuntud suuresti oma peresõbraliku seikluslikkuse ja heauskliku naivismi poolest ning „Valmistub esimene mängija“ pole selles osas mingi erand. Tema inimlik puudutus on tunda kas või kogu virtuaalse märuli keskele mahtuvate inimtegelaste põgusates, ent südamlikes lugudes. Noored peategelased jäävad seejuures üllatuslikult märksa isikupäratumateks kui kontrolli üle heitlevad täiskasvanud. Tippnäitleja Mark Rylance särab Hallidayna, võrratu Ben Mendelsohn võtab maksimumi kergelt üheplaanilisest kurjamist Nolan Sorrentost ja ulmefännina tuntud ­Simon Pegg sobib kui valatult Halliday parema käe, Jobsi kõrval nokitseva Wozniaki Ogden Morrow’ rolli.

Lõpusirgel ähvardab sentimentaalsus küll ühes ohutunde ja ootusärevuse kadumisega üle ääre vahutada ja küünilisemal vaatajal selles maailmas pikka asu pole. Lõpuks ongi tegemist ennekõike vaatemänguga ja sellisena on film paras maiuspala, kus detaile mitme vaatamise jagu. Spielberg oskab õnneks komponeerida röögatutesse mastaapidesse ulatuvat märulit nii, et vilkuv montaaž ja leekivad plahvatused päris peavaluni ei viiks. Kuigi USA filmitööstuse lõputu minevikku vaatamine on murettekitav tendents, peaks „Valmistub esimene mängija“ üle keskmise loomingulise erandina pakkuma muretut rõõmu päris mitmele põlvkonnale ulme- ja seiklussõpradele.

Kinodes alates 30. märtsist