Kellele meeldib Young Fathers? Tundub, et mitte kellelegi!

Välja arvatud nende kodumaa muusikakriitikud, kes andsid šoti trio mikroskoopilises tiraažis ilmunud debüüt­albumile väärtusliku Mercury auhinna. Ah jaa, ka Danny Boyle on fänn, miks ta muidu oma „Trainspottingu“ järje „T2“ heliriba YFi musa täis puistas. Mulle meeldivad nad ka, kuigi, tüüpiline, et kuulsin nende uuest plaadist alles kaks kuud pärast selle ilmumist. Meie vahel on olnud nii palju muud müra ja sagimist, meie vahel on olnud vähemalt 10realine infotee täis trumpe, träppi, edsheeranit, kanyewesti ja liverpooli. Ühesõnaga, palju univorme.

Mis siis teisel pool teed ootas? Muusika, kus kõik asjad on mitte nii, nagu peab. Kääksuv poognapill, häälest ära basskitarr, ülevõimendatud elektroonika, kohati maniakaalsed trummid, allveelaeva trümmitümm, ja muidugi palju murelikku juttu, millele vahel vastab kergelt julgustav laulukoor. Umbes nagu, guugeldage, The Last Poets oleks sattunud The Normali prooviruumi, kus samal ajal soovivad häält teha mõned iidsed hipid ning Jane Fonda. Või siis De La Soul põhjamaises keldris koos Primal Screamiga, miks mitte! Üleminek külmavõitu elektrolt „šubiduaani“ („Wow“) ja sealt edasi lohakavõitu Heaven 17 poole areneb siin nii loogiliselt ja veatult, et tekib küsimus, millise stiili lahtrisse me selle nüüd paigutame. Kõik on valesti!