VIDEO | Kas Kristen Michal saab inimese elustamisega hakkama?
Laenutasime elustamiskoolitusi pakkuvalt Medical Service Estonialt õppetorso, pistsime selle kotti ja suundusime otsima inimesi, kes oma reanimeerimisoskusi demonstreeriks. Ja kuhu mujale, kui Toompeale, Eesti noore demokraatia kätki juurde.
Juba kiirustabki Lindamäe pargi poole keegi pikk käharpäine mees, pruun king jalas. Kimbatus kestab vaid hetke ja riigikoguliige Kristen Michal (Ref) lehvitab naeratades kaamerasse.
„Kõigepealt kontrolliks, kas inimene on teadvusel, kas hingamisteed on vabad, vajadusel keeraks külili. Kui ei hinga ja pulssi ei ole, alustaks suust suhu hingamisega,“ avab Michal oma plaane. Tegelikult ei teeks suust suhu hingamist tänapäeval võhivõõrale ja turvavarustuseta ükski meedik, tuberkuloosiohu pärast. Ka on tõestatud südamemassaaži märksa suurem olulisus.
„Alustan umbes siit rinnajoone pealt, umbes kaks-kolm sentimeetrit tuleb sisse vajutada,“ läheb Michal üle tegudele. Ning sedavõrd tugevalt ja tempokalt elustab Michal nukku, et see valjusti kolksub, sellal kui kaks vagunitäit arusaamatuses turiste Vana Toomase veduri slepis meist mööda veetakse.
Võib-olla elustab Michal tsipake liigagi hoogsalt.
„Õige oli see, et alustati kontakti loomisega, kontrolliti elulisi näitajaid ja nende puudumisel alustati südamemassaažiga,“ kommenteerib elustamiskoolitaja Martin Mand, „aga vale oli see, et ta väga jõuliselt „tallas“ kannatanu rindkerel.“
Rühime edasi Toompea lossini. Uksest tõttab välja keegi toimekas blond daam, seljas suurte punaste roosidega kleit. „Kas ta on uppunud või kukkunud?“ pärib Riina Solman (Isamaa) nuku kohta empaatiliselt.
„Ütleme, et leiaksite ta siit platsilt. Nii et uppunud ilmselt ei ole.“
Kui on selgunud, et hättasattunud nukul pulssi pole, keerab Solman ta külili. Ja tunnistab: „Ega ma ei oskakski midagi muud teha. Nüüd võtaksin telefoni ja helistaksin 112.“
„Aga kui teile öeldaks 112st, et tuleb teha südamemassaaži?“ püüan juhendada.
Solman lükkab nuku tagasi selili, langetab peopesad vasakule rindkerepoolele ning tõukab kolm korda ettevaatlikult. Vaatab siis veidi nõutult üles ja tõukab kolm korda veel.
„Esmaabiandja keeras kannatanu külili, kuna ei osanud midagi muud teha. Seda ei saa tõlgendada veana – kui keerata kannatanu külili, võivad tal avaneda hingamisteed,“ kommenteerib Martin Mand. Kuid Solmani südamemassaaži ta väga tõhusaks ei pea: „Esmaabiandja ei teinud seda piisava tugevuse, kiiruse ja sügavusega.“
Ning annab ka nõuande: „Esmalt peaks kõnetama kannatanut, tegema valuvõtteid (hõõruma näiteks kõrvanibu – K. K.), karjuma appi või helistama 112. Kui patsient ei hinga või tal puudub pulss, tuleks alustada südamemassaažiga.“
Järgmiseks Punane Rist. „Ellen! Ellen, tule kohe siia!“ hüüab peasekretär Riina Kabi.
Kärtspunase peaga Ellen Sternhof on tervishoiuorganisatsiooni kiirabispets. „Nii, alustab elustamist,“ korraldab ta, kui ülemuse käeselg nuku suu juures hingeõhu liikumist ei tunne. Ning kui end vapralt neljakäpuli visanud Kabi käed on rindkerel õiges kohas ehk rinnanibude vahel, läheb tempotegemiseks: „Nii, käed sirgu, õlavöötmega ja tugevamini-tugevamini, hops-hops-hops!“
Isegi tugev inimene jaksab tõhusalt elustada vaid mõne minuti. „Möödakäijad, tulge appi, uuu!“ hüüab Kabi ahastavalt. „Kiirabisse on vaja helistada! Andke telefoni, palun!“
Ja juba napsatakse mul mobiil käte vahelt. Peasekretäri hingeldavärev kõne ei teeks oma veenvuses häbi ühegi teatri lavalaudadel. Ellen Sternhof viskub samal ajal aga ise põrandale ja alustab pumpamisega, et vereringe ei katkeks. Ja nii, endale armu andmata, mõlemad daamid vaheldumisi elustavadki. Justkui oleks tegemist tõesti inimesega, keda keegi õhtul võib koju oodata.
Lõpuks kamandatakse põrandale ka siinkirjutaja ja keeratakse osavalt külili. Sooje salle veel peale, sest „lamav inimene võib ju kergesti alajahtuda, kui vereringe häiritud on“.
„Talvel on hea, siis on rohkem riideid, aga suvel, kui sa oled ainult bikiinide väel, no kata siis kuidagi,“ on Riina Kabi ikka veel rollis sees.
„Olete te kunagi kedagi ka päriselt elustama pidanud?“ küsin.
„Jumal on hoidnud, mina ei ole,“ ütleb peasekretär. Ja lööb ruttu risti ette.
Lõpetuseks Terviseameti juht Merike Jürilo, kelle leiame Superministeeriumi fuajeest. Tõsi, pressiesindaja eelhoiatustöö tõttu jäi tal enda võimalikuks teoreetilis-moraalseks ettevalmistamiseks aega veidi rohkem, kui liftiga allasõiduks kulunuks. Igatahes teab ta, mida teha.
„Nii, paneme siia tooli peale,“ korraldab Jürilo nuku asetamist (tegelikult pidanuks nukk olema kõval pinnasel, kuid reanimeerida toolil lebajat on mugavam). Ja teeb siis ära kõik kohustuslikud komponendid kontaktiloomiskatsetest suuõõnde kiikamise, pea tagasilükkamisega hingamisteede vabastamise ja rindkeremassaažini koos appikarjumisega.
Martin Mand ütleb, et „neiu superministeeriumist“ tagas patsiendile suurepärase esmase käsitluse. „Olukorras, kus kannatanule hakati tegema südamemassaaži, tulnuks ta asetada kõvale pinnale ehk diivanilt põrandale,“ märgib Mand vaid. Kuid lisab, et arvestades südamemassaaži kiirust ja sügavust, on „antud kannatanul suur potentsiaal saada päästetud“.
