Hiiumaal. Olen eraklik inimene, pole enda tarbeks talguid korraldanud. Hoian puhtana enda ja naabrite kilomeetrise mereala. Koristan seda täitsa üksi, vahel on kurja moodi tööd. On tekkinud tava, et kui seal käivad mingid filmitegijad, olen nemad ka kampa koristama võtnud.

Mere pealt ikka tuleb asju.

Mitte, et keegi käiks randa risustamas, vaid maailmamere prügi jõuab Hiiumaale?

Ma pole selles rannas kordagi kedagi võõrast näinud. Vahel jalutavad metssead mööda mereäärt – naudivad vaadet.

Kui kaugelt prügi Hiiumaale jõuab?

Kõikjalt. Lähemad asjad on Venemaalt, Lätist, Leedust, Saksamaalt. Õhupalle tuleb palju. Neis on veel natuke õhku sees, nöör taga. Märkasin ühel logo ja leidsin veebist, et see oli ühe Taani kohvikuketi oma. See õhupall pidi lendama üle Rootsi, Gotlandi, ja Gotlandi tagant toob edelatuul palli täpselt mulle randa.

On tulnud Maroko apelsine, Taiwani veepudeleid, Itaaliast koolapudel (täis pudelid, natuke õhku sees ja sellest piisab, et ta ujuks). Tuleb ka sõjaväe abipakke.

Mere ääres elamine on minu jaoks „mereanni“ sõna defineerinud. Kuigi enamik on plast või prügi, kasutan osa andidest ära. Praegugi on sauna juures prügikast, mille merest tõin.

Olete n-ö prügiteema eestkõneleja olnud juba 11 aastat.

Ei ole... ma vihkan seda teemat! Olla mingi eestkõneleja... ma olen viimane inimene, kes sellest tahab rääkida. Teised lepivad olukorraga, aga ma lihtsalt ei talu seda (prügiprobleemi – EE).