Rait räägib, et peale tema on Eestis veel kaks meest ja üks naine üritanud kahekordset Ironmani distantsi teha. Üks mees katkestas rattasõidu ajal, teine jooksu ajal, naine sai hakkama. Kohe-kohe augustis üritavat üks poiss Leedus ka. Järsku lendab umbes saja meetri kauguselt visatud taldrik Raidi poja, aasta ja kaheksa kuu vanuse  Rasmuse peast poole meetri kauguselt mööda. Vanemad suhtuvad sellesse üllatava (aga meeldiva) rahuga.

Pärast piltide tegemist suundume (taas autoga) mänguväljakule. Mina ja Rait istume pingile platsi ääreosas. Elukaaslane Virge (30) ja poeg Rasmus siirduvad kusagile mängivate laste hulka ja vähemasti mina neid rohkem ei märka. Rait selgitab, et tegi esimese Ironmani distantsi läbi alles 2011. aastal. 2013. aastal läks koos sõbraga esimest korda treeninglaagrisse, Fuerteventura spordikuurordisse – ja armus sellesse kohta ära. „Ma ei ole kunagi midagi nii võimast näinud, mis oleks loodud sportimiseks ja vaba aja veetmiseks,“ ütleb ta.

Selgita, mis üldse on ultratriatlon.

Ultratriatlonis on kaks formaati: katkematu, kus teed oma distantsid ära järjest ja päevane, kus läbid iga päev ühe Ironmani distantsi (3,8 km ujumist, 180 km jalgratast, 42,2 km jooksu).

Katkematu ultratriatlon paneb sind proovile füüsiliselt. Teha ühte ala nii pikalt - sõita ratast või joosta neli ööpäeva järjest paneb kehale ikka väga suure pinge ja hakkab lõpuks ajule ka.

Päevane on füüsiliselt täiesti okei. Ka kümnekordne ultratriatlon (38 km ujumist, 1800 km ratast, 422 km jooksu). Kui oled valmis, on isegi lihtne. Keeruline osa on see, et ööga jõuab keha minna staadiumisse, kus kõik on juba mõnus ja taastud. Aga hommikul lihtsalt ei saa üles. Ma pidin Šveitsis 2016. aastal seda läbides tõusma mitu tundi varem ja ennast tohutult motiveerima. Sama ootab mind nüüd ka kahekümne kordset ultratriatloni tehes.

Eelmisel aastal samal ajal tegin ma just kümnekordse katkematu triatloni ära. See on keeruline. 38 kilomeetrit on järjest päris keeruline ujuda.