Üle kolme aasta tegin taas teatrit. Suveetendus Vana Baskini teatris.

Laval on tulemas üks oluline hetk… Hetk, kui kahe tegelase vaheline tüli saab lahenduse. PAUS. Paus, mis tavaliselt kannab, sest publik hoiab hinge kinni. Ja näitlejad ka…..

Sekkub imik! Väääää… vääääää…. Vääääääää!

Palju õnne, näitlejad. Palju õnne, publik. HETK on rikutud. Hetk, mida tahtsimegi publikuni tuua.

Palun ärge tooge imikuid teatrisse! Te ei tee ju seda talvel teatrisaalis, miks siis suvel peaks?

Minu üks ärevaimaid olukordi laval leidis aset Lohusalu etenduse ajal. Keset stseeni kakerdas lava ette üks kolme-neljaaastane laps ja hakkas huvi tundma põrandaprožektorite vastu. Nende temperatuur on aga umbes 400 kraadi. Ma olin laval, rääkisin teksti , aga mõte töötas sellel lapse kallal - Millal ma sööstan tema kätt ära võtma ja katkestan etenduse?!

Lapsevanem ei sekkunud. Lapsevanem oli esireas ja vaatas, „kuidas nunnu askeldab“!

Ma olen näinud laval koeri, kes sugu teevad, ma talun ka joobes inimesi publikus, aga...Lapsed on vanema vastutus! Kui te toote oma 7aastase etendusele, mille plakatil seisab kiri „Soovitatav alates 16 a“, on see Teie probleem. Tema vähemalt oskab vaikida. Kui tulete aga etendusele imikuga, saab sellest meie kõigi probleem – nii näitlejate kui publiku oma.

Mina näitlejana tajun publiku nn vastuvõtlikkust. Kui seda segab röökiv imik, siis lohistame kuidagi selle etenduse lõpuni. Aga see ju ei ole publiku vastu aus. Nende kõigi vastu , kes on pileti ostnud.

Palun ärge tooge imikuid teatrisse! Te ei tee ju seda talvel teatrisaalis, miks siis suvel peaks? Nukuteater pakub head valikut kõikidele vanustele. Minge ainult.

See vist oli vihakõne. Vist jah. Aga vähemalt oli aus!