Ühel heal päeval hakkasid seened mulle maitsema
valgemetsa
puravikud praevad
pannil võiga
Karl Martin Sinijärv
Paar nädalat tagasi rääkis ema, et Läänemaal Tuksi kandis pole enam seda seenekohta, kus ta aastaid käia tavatses. Mets võeti maha, alles jäi õnnetu songermaa ja seenelisel sinna enam (vähemalt mõnda aega) asja pole. Hea seenekoht on eestlasele püha, seal käiakse aastaid, seal tuntakse läbi ja lõhki iga puud ja samblalaiku, naabrinaisele seda paika üldjuhul ei reedeta – kindel seenekoht peab jääma perekonda nagu Lutheri tool ja Langebrauni portselan. Heas seenekohas käib puravikul, riisikal ja kitsemamplil mitu põlve, korvid näpus, kummikud jalas, võileivad ja tee kaasas. Katsu sa sõbralt või tuttavalt tema suurepärane seenekoht välja peilida – kogu tõde jääb uduseks nagu 10 miljoni dollari lõppjaam.
Ma ei ole eriti aktiivne marjuline, aga seente peale on lapsest saati silmad põlema läinud. Ja seda mitte söömise, vaid korjamise osas. Kui vanaema tegi onu korjatud seentest sousti, nokkisin ma piinliku täpsusega kõik mustjad seenetükid kastmest välja. Seen tundus toiduainena vähemasti sama hirmus kui sibul või heeringas. Ometi käisin ma juba väikse pabulana hoolega igal sügisel seenel. Meie maja ees Kastani tänaval oli mets, kust sai nii riisikaid kui hea õnne korral ka puravikke, värvi andsid kärbseseened ja pilvikud. Seal uitasin ma enamasti üksi, sageli polnud mul korvigi kaasas, panin seened taskusse ja dressipluusi sisse, vedasin nad koju emale puhastamiseks. Ja tihtipeale ka meelehärmiks, sest ega 7- või 8aastane korilane ei mallanud metsas kontrollida, kas magusad porgandiriisikad on ussitanud või mitte. Enamasti olid, aga koju sai nad ikkagi tassitud.
Ühel heal päeval hakkasid seened mulle maitsema, nagu ka heeringas ja sibul. Seente toidust väljanokkimise asemel hakkasin seenetoite armastama. Marineeritud seened ja seenekaste ja seenepirukas ja seenepasta ja lihtsalt seened, omas mahlas ja sõrmeotsatäie soolaga. Ise korjatud ja ise tehtud, külmkapis ja keldris oma järge ootamas. Tänavune kuum suvigi tundus mulle täiesti suurepärane kuni selle hetkeni, kui augustis Käsmu sattusin ja nägin, et metsaalune, kust olen aastaid keset juulikuud kukeseeni korjanud, on nii purukuiv, et isegi mustikalehed olid rohelise asemel männikoore värvi pruunid. Käsi ei tõusnud kohe kuidagi keskturult kukeseeni hankima – kas pole seente puhul põhiline just nende korjamise mõnu, looduses uitamine ja sõrmipidi samblas sobramine? Seda rõõmu ei ole võimalik raha eest osta.
Nüüdseks on kuum läbi, vihmad alanud ja eestlane veedab vabad hetked seenemetsas. Kui Elurikkuse erakond nimetada Seenerikkuse erakonnaks, oleks võimalik vähemalt osa põliste korilaseestlaste hääled endale noppida.
PS. Kellel seened sel aastal veel korjamata, vaadake Facebookis fotograaf Hele-Mai Alamaa imelisi seenepilte – on täiesti kindel, et pärast seda haarab käsi korvi järele.
