Loomaaed

Kui päike kella kaheksa paiku õhtul loojub, on Tallinna loomaaed olnud suletud juba tunni. Viimased kaotatud lapsed on üles leitud, viimased õllega liiale läinud soomlased välja juhatatud. Nüüd jäävad ainsate inimestena loomade kuningriiki oma 24tunnise vahetusega poole peale jõudnud valvurid – valdavalt venekeelsed mehed ratastel ja ATVdel. Nende ülesanne on hoida eemal oma liigikaaslasi, kes üritavad üle aia sisse ronida nii praktilistel eesmärkidel (lühendamaks jalavaeva teisele poole zooparki jäävate Õismäe paneelmajadeni minekul) kui ka romantilistel ajenditel. Hiljuti tahtis üks noormees oma neiule näidata jääkaru. Polaariumis on tol ööhakul neid näha kaks – ema ­Friida ja poeg Aron. Nad lebavad mustal mullal selili nagu inimesed, üsna kõrvuti, õhus hoomatav perekondlik hellus. Friida imetab varsti kaheaastast Aronit ikka veel, kuigi poeg on juba nii suur, et eemalt on raske öelda, kumb on ema, kumb laps.