Kui möödunud nädalal võttis üle 10 000 inimese jalge alla tee Kumusse, et näha 500 aastat tagasi elanud Michel Sittowi haruldasi maale kunstniku esimesel isikunäitusel, siis kunstipärandi poolest rikkas Roomas külastab ainuüksi üht kabelit umbes 20 000 inimest päevas. Kui meil ületab mitu tundi kestev järjekord näitusesaali uudiskünnise, siis maailma suurtes metropolides pole sajandeid vanade kunstiteoste nägemiseks sabas seismine midagi erilist. Vatikanis asuv Sixtuse kabel renessansiajastu geeniuse ­Michelangelo freskodega on üks sellistest vaatamisväärsustest. Neli aastat tagasi võttis Vatikan vastu otsuse, et piirab aastas Sixtuse kabelisse pääsevate külastajate arvu 6 miljoniga. Inimeste higi rikub kabeli mikro­kliimat, nende riietega koos pühakotta pääsev tolm ei tee õrnadele freskodele head ja mis veelgi massidega kaasneb – paljud inimesed ei oska käituda pühakojas, kus valitakse Rooma paavsti, ja eiravad kabelis kehtestatud pildistamiskeeldu. Pildistada tohib aga Sixtuse kabelis piltlikult öeldes ainult kokkuleppel jumalaga.

2017. aastal andis Vatikan koostöös Itaalia kirjastusega Scripta Maneant välja kolmeköitelise umbes 27 kilo kaaluva mammutteose „La Cappella Sistina“, mis kohvilauaraamatuks kuidagi ei kvalifitseeru. Köidete formaat on 43,5 x 61 cm ning neis on 778 ülikvaliteetses värvitrükis lehekülge. Teos dokumenteerib digitehnika viimase sõna abil kogu kabelit ehtiva kunsti, nii Michelangelo laemaali (1508–1512) kui kabeli idaseina katva „Viimse kohtupäeva“ (1535–1541), aga ka varasemate meistrite tööd 15. sajandist. Nii lähedalt ei ole kabelis iialgi võimalik neid töid vaadata – koguni 220 fotot väljaandes on üks-ühele mõõtkavas; iga kunstniku parandus, iga erinev krohvikiht, iga pisemgi detail on 65 õhtut ja ööd kestnud pildistamise tulemusel kaante vahele saanud. Kui järgmisel nädalal külastab Tallinna Rooma paavst, siis Sixtuse kabeli imeraamatud jõudsid siia tutvumiseks juba suve keskel, vähemasti üks kokku 1999st eksklusiivsest ja hirmkallist (13 000 eurot) väljaandest on nüüdseks ka Eestisse ostetud. Mis on sellise luksusteose mõte tänapäeval, kui kõik on veebis?

„Selle raamatu kaudu on mingis mõttes võimalik omandada kunstiteos, mida füüsiliselt ei saa omandada. Kui seda raamatut vaadata, siis ta ongi omaette kunstiteos. Ta on asi iseeneses. Sellel füüsilisusel on oma fluidum, midagi, mida veebi kaudu kuidagi kogeda ei saa,“ räägib ­Hilkka Hiiop, konservaator, kes on lisaks suurtele projektidele Eestis tegelenud aastaid restaureerimisega ka Itaalias, mille pealinnas on peaaegu kõik tänapäevased restaureerimispõhimõtted välja töötatud. Hiiop räägib, et tal on siiamaani kahju, et jõudis Itaaliasse alles siis, kui palju aastaid väldanud Sixtuse kabeli restaureerimisprojekt oli just lõppenud ja tellingud kabelis juba maha võetud. Mida aga koolitatud silm Michelangelo maale nii lähedalt vaadates näha oskab – annab ju raamat põhimõtteliselt võimaluse näha neid umbes sama lähedalt kui lae all tellingutel seistes?
„Kui osata freskotehnikat lugeda, siis on igas detailis ­võimalik näha kunstniku käepuudutust. Märg krohv talletab endasse kõik,“ räägib Hiiop. Ta näitab raamatut sirvides kohti, kus on näha maalide alusjoonistuste kontuurid, osutab erinevatele krohvikihtidele, restauraatorite poolt oskuslikult märgistatud aladele, kust originaalmaal on hävinud. „Freskotehnika tähendab seda, et kunstnikul on üks jupp pinda ette krohvitud, see on märg ja täpselt niikaua saab ta maalida, kuni see veel niiske on. Maalitakse märjale lubikrohvile ja lubi moodustab maali pinnale klaasja kaltsiumkarbonaadi kihi, mis seob pigmendi. See on äärmiselt vastupidav. Tehniliselt on fresko hästi keeruline ning ajaliselt väga limiteeritud tehnika.
Ja see, mis sa teed, see jääb. Ei ole nii, et joon vahepeal veini ja ootan inspiratsiooni. Kui on krohvitud, siis tuleb ka maalida.“ Muide, ka Eestis on üks ajalooline kunstiteos, mis valminud samas buon fresco-tehnikas, milles Michelangelo Sixtuse kabeli maalid – see on Tallinnas Kaarli kirikus asuv Johann Köleri maal „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete...“ 1879. aastast.
Hiiop räägib Michelangelo freskode puhul veel ühest olulisest tehnilisest detailist. „Michelangelo maalidel on meeletult palju sinist pigmenti – see on teadaolevalt ainus koht, kus on kasutatud nii massiivselt freskotehnikas pigmenti nimega lapis lazuli ehk naturaalset ultramariini. See on üks maailma kõige kallimaid pigmente üldse, ta on läbi aegade olnud kallim kui kuld. Lapis lazuli’t, poolvääriskivist saadud tohutult ilusa sinise värviga pigmenti toodi tänase Pakistani ja Afganistani aladelt ja seda kasutati üldiselt ikonograafiliselt eriti oluliste detailide, nagu näiteks Neitsi Maarja sinise kleidi maalimiseks,“ selgitab Hiiop. „Fresko vajab hästi palju pigmenti ja traditsioon nii kallite pigmentide puhul on see, et kõigepealt tehakse mingi odava pigmendiga alumine kiht freskos ja siis secco’na ehk orgaanilise sideaine põhise tehnika (näiteks munatempera) abil lisatakse sellele imeõhuke laseeriv kiht kallist pigmenti peale. Tihtipeale oli kunstniku ja tellija vahel spetsiaalne leping, kui palju ja mille peale lapis lazuli’t kasutada. Aga noh, Sixtuse kabeli puhul oli tegemist paavsti tellimusega ja raha oli.“
Milleks siis Michelangelo seda kallist pigmenti kasutas? Eks ikka peamiselt taeva maalimiseks. Eriti suured lapis lazuli’ga kaetud pinnad on kabeli altariseinale maalitud „Viimse kohtupäeva“ kompositsioonil, millel ülimalt atleetlik Jeesus Kristus inimesi paradiisi ja põrgu vahel jaotab. „Renessansiajal hakatakse suurt huvi tundma inimese anatoomia vastu,“ räägib kunstiajaloolane Liisa-Helena Lumberg. „On näiteks teada, et Michelangelo ja Leonardo tegelesid laipade lahkamisega, mille kirik oli tollal ära keelanud. Aga nad võtsid selle siiski pimedas, salaja ja kahtlemata ebameeldivates tingimustes ette. Kõik selleks, et õppida inimkeha paremini tundma. Michelangelo figuurid on anatoomiliselt väga elavad, väga lihaselised, näevad välja nagu kulturistid. Tema erakordselt atleetlikud figuurid on tõesti nagu tema kaubamärk. Seda ei jätnud ta ­näitamata ka Kristuse juures, kes on jõuline nagu Ott Kiivikas. Michelangelo käsitlus erineb selgelt Kristuse kujutamise konventsioonidest keskajal. Eriti hiliskeskaja kunstis oli Jeesus väga luider, et väljendada emotsionaalsemalt tema kannatusi ristil.“

Päris palju on räägitud ka sellest, et Michelangelo Sixtuse kabelisse maalitud naised ei erine eriti meestest ja kui neil rindu poleks, oleks keha alusel üsna keeruline kahe soo vahel vahet teha. „Põhjuseid selleks on mõnevõrra raske nimetada. On arvatud, et Michelangelo võis olla gei ja see võis mõjutada tema maailmanägemist ja -kujutamisviisi,“ selgitab Lumberg. „Aga ka üleüldse on kunstiajaloos üsna pika aja jooksul palju idealiseeritud mehe keha, ka renessansis, mis võtab väga palju eeskuju antiigi sportlikest meesaktidest. Naine on olnud tagasihoidlikum ja valdavalt ka rõivastatud, mõned Venused muidugi välja arvata. Palju sajandeid, ka kunstiakadeemiates, maalitigi ennekõike meesmodellide järgi. Naissoost modelli kasutamist ei peetud moraalselt sobivaks. Sel eesmärgil kasutasid kunstnikud tihti oma naissoost lähisugulasi ja abikaasasid.“

Ei pääsenud sündsusele apelleerimisest ka Sixtuse kabeli maalid – osa alasti figuuridest sai pärast Michel­angelo surma „püksid jalga“. „Üks restaureerimise põhi­printsiipidest on see, et üldiselt me ajalugu pigem ei pööra ja üritame säilitada ka hilisemaid ajaloolisi kihistusi,“ räägib Hilk­ka Hiiop. „See, et osale Michel­angelo figuuride alakehadest on lehed katteks peale joonistatud, on ka osa selle töö loost. “
See, et Sixtuse kabelit ja sealseid kunstiteoseid hoiab Vatikan oma raudses haardes, säilitab, restaureerib ja annab välja kalleid publikatsioone, annab kindlust ses osas, et Michelangelo aastaid kestnud töö ja vaev säilib rahuaja kestes kas just igavesti, kuid vähemasti veel sadu aastaid. Aga kuidas on Eesti pärandi hoidmisega, ka sellisega, mis on poliitiliselt või mõnes muus mõttes küsitav? „Minu jaoks on restaureerimine ja säilitamine tegelemine mäluga, mitte meeldimisega. Me ei saa säilitada ainult seda, mis on poliitiliselt meeldiv. Me säilitame mälu ja kunst on ju tohutult oluline osa meie aja- ja pärandiloost. Ei pea lähtuma üksnes kunstikvaliteedist või poliitilisest ajaloost, kunst on ju erinevate väärtuste kogum. Me ju ei taha unustada?“ räägib Hiiop. „Minu jaoks on väga oluline mälu säilitamine füüsilise pärandi kaudu. Ja mälu säilitades säilitame ju tegelikult inimeste lugusid.“

Ka Michelangelo maalis arvatavasti paavsti pühakotta killukese enda lugu – „Viimse kohtupäeva“ maalil, natuke Kristusest allpool seisab Püha Bartolomeus, kelle martüüriumi kohaselt ta nüliti. Michelangelo on kasutanud pühaku käes rippuvat nahka, tema märtriatribuuti selleks, et maalida sellele tõenäoliselt enda autoportree – erakordselt jõuline märk, millega kunstnik annab mõista, kui raske oli tema aastaid kestnud töö, mille ta paavsti tellimusel ette võttis ja mis tegi noorest jõulisest skulptorist mõne aastaga vana ja väsinud mehe.