Kõige rohkem ragistab Johanson sotsiaalmeedias buldogite tõuühingu liikmete ja koeraomanikega.

Johansoni tüli teiste koerakasvatajatega algas 2010. aastal, kui ta ostis endale paberiteta koerakutsika. Üks selle vanematest oli tõutunnistusega Prantsuse buldog, aga teine vanem paberiteta. Et koer näeb välja kui Prantsuse buldog, kasutab Johanson tõunime. Eesti Kennelliidu ja ka rahvusvaheliste reeglite järgi saab aga tõukoeraks kutsuda vaid looma, kellel on tõutunnistus. Johansoni käitumine ajas tõuaretajatel vere keema.

Praegugi müüb Johanson tõupaberita ja tõubuldogi järglasi tõukoera nime all. Ta lõi ka Facebooki grupi „Paberiteta tõukoerad“. „Teadsin, mis poleemikat see tekitab,“ ütleb ta provotseeriva nimevaliku kohta. Ta usub, et kui koer on kasvanud turvalises kodus, tema vanemad (ja vanavanemad) näevad välja kui tõupuhtad buldogid, siis ei tohiks ka liit koeri ära põlata. Tehkem DNA-test enne, kui looma krantsiks kutsuda, põrutab Johanson.

Oma esimese koera neli pesakonda planeeris ta emastega, kelles nägi jooni, mida tahaks Prantsuse buldogites aretada. „Ma ei taha aretada näitusetüüpi koeri. Tahan, et koer saaks oma kehas olla õnnelik,“ ütleb Johanson, kes usub, et aretajaks võib pidada neid, kes siiralt koeratõugu parandada tahavad. Ta ise aretajaeksamit ei läbinud. Miks ta põrus, EKL ei öelnud.

Kuu aja eest levis Facebookis pilt, mis hoiatas Johansoni uute kutsikate ja kasvatuseetika eest.

Miks tõuühingu liikmed Facebookis teie kohta hiljuti hoiatuskirju jagasid?

Jaanuaris sündis pesakond kutsikaid. Kõik oli kenasti. Kuigi olen alati olnud keisrilõike vastu, sündis pesakond keisrilõikega, kuna see emane on väikest kasvu. Müüsime kutsikad ära, üks jäi ka meile perre.

Suvel tuli sõbranna mulle oma koeraga külla ja läks, nagu läks ... (Emane jäi uuesti tiineks – EE.)