Kaheksa palestiina meest istusid Gunibi küla turuplatsi hämaras servas ning jõid meid oodates juba teist tundi teed. Meid oli mõtet oodata, sest olime tol hetkel ainsad inimesed mitmekümne kilomeetri raadiuses, kes rääkisid nii vene kui inglise keelt. Seega saime dagestanlastele tõlkida ära ühe palestiinlase elutähtsad küsimused.
„Kas te saaks talle öelda, et meil on vaja lammas osta,“ oli neist esimene. See oli mõeldud meie giidile Murtazalile, kes ei sattunud sugugi hämmingusse, samal ajal kui minul tekkis küsimusi kümmekond, alustades sellest, kas nad kavatsevad seda küla ainsas hotellis ka ise tapma ja steikideks viilutama hakata.
„Parem oleks, kui ta oleks juba tapetud,“ täpsustas palestiinlane. „Aga me võime seda ka ise teha.“
Murtazalil võttis lamba leidmine aega vähem kui Woltist toidu tellimine.