Kolmveerand tundi tantsitavaid pealkirju ja arusaamatuid jutustusi

Christine and the Queensi uus album „Chris“ pani pessimistist muusikakriitiku üllatuma.

Christine and the Queens „Chris”

Because

9/10

Juhtub imesid.

Kui prantslanna Héloïse Letissier ehk ühenaisebänd Christine and the Queens paar aastat tagasi Ameerikasse kolis, mõtlesin: head aega ja oli äge.

Arvasin, et läheb, nagu ikka läheb, USA tööstus neelab põneva ja eksootilise talendi alla, seedib teda viis aastat ja siis laseb välja eelmise hooaja biitidega poleeritud junni featuring Lil see ja Lil teine.

A mis seal ikka, Christine’i debüüt „Nuit 17 a 52“ koos selliste, julgeks öelda, lausa selle kümnendi popklassikutega nagu „­Christine“ („Tilted“) ja „iT“, seda oligi korraga liiga palju tänapäevase albumitest mittehooliva vähese keskendumisvõimega kolli jaoks.

On väga tore olla ahne pessimist. Kui õnn kogemata naeratab, siis ei jätku sõnu rohkem kui Areeni arvustuse jaoks.

Esiteks oli lahe, kui Christine pani siin peas kummitama need klaarid kiviaja R’n’B saundid, mille Jam & Lewis tegid kunagi ­Janet Jacksoni ja Human League’i albumitele. Nii vana, nagu oleks uus. Aga igale pehmele jutule lisab vokalist vabalt valitud hetkel midagi jäist. Nagu Siouxsie lendaks korraks läbi.

Vahepeal jalutab sisse featuring-mees Dâm-Funk. Ütleb: „Chris.“ Ja jalutab edasi. Tuleb tagasi ja kordab sama. Miks mitte!

Nagu paljud, nende seas näiteks Robyn ja Lorde ja Kerli, nii jalutab ka Héloïse Amee­rikast siiapoole pea püsti ja kingib meile siin ja seal mõnusaid küsimärke tekitavat popmuusikat, mis võiks plaadikogus võtta sisse koha seal C-riiulis. The Cure – why not. The Chemical Brothers – meibi. Culture Club – of course!

„Chris“ on kolmveerand tundi tantsitavaid pealkirju ja mõnusalt arusaamatuid jutustusi. Meile lubati korraga nii inglis- kui ka prantsuskeelseid albumeid. Need ka ilmusid. Aga vahet tegelikult pole. Kuula ikka hoolega inglise versiooni ja jutusta hiljem, millest jutt.

Optimismi koha pealt on nüüd nii, et pärast sellist albumit on üsna raske oodata uut CatQ muusikat, sest milleks. Kui tuleb miskit fantastilist ja erinevat veel, oleks ta nagu uus Madonna, samas võib Héloïse’i tee viia ükskõik kuhu.

Näiteks Belgia talent Stromae on nüüd hoopis moelooja. Bluri bassimehel on juustutehas. Mina ostan varsti klaveri.