Suured karakterid. Suur show. Suur tänu. Hans H. Luige järelehüüe Teater NO99-le.
Foto: Tõnu Tunnel
Kadunud teatri meri... Nüüd on ka Teater NO99 sinna voolanud. Kuhu jäävad kõik need pingul pükstes triigitud kõhtudega naistelemmikud? Kõhedalt täpsed hüüded? Kuhu jääb Ojasoo ja Semperi eriline kontsentreeritus, eriline vastutustunne? Haihtub koos mälestustega nende superlavastustest.
Just vastutustunne oli NO99 eriline omadus. Nad olid ka suurejoonelised. Suurejoonelist teatrit on meil varemgi tehtud, üheks tipuks olid näiteks Peeter Jalaka trummitaguvad jänesed 1990ndate volbriööl Rahvusraamatukogu püramiidja hoone katusel. Põrutavat poliitilist teatrit tehti Eestis ka 36 aastat tagasi, kui kommunistid keelasid ära Merle Karusoo lavastuse „Kui ruumid on täis“.
NO99 tegi eriliseks see, kui nad otse või kujundi kaudu rääkisid inimese seisundist Eestis just täna. Aga kaua sa koputad korraga kõigi südametunnistusele? Anvar Samost määratles raadios täpselt, et NO99 saatis p**sse need inimesed, kes ühiskonnas toimuvat ükskõikselt pealt vaatavad. (Iseasi, kas sellised inimesed Sakala tänava teatrisaali üldse jõudsid.)
Vastutustundlik teater ei saa kaua edukas olla, sest meie ühiskond jaguneb igas asjas kaheks leeriks! Alguses tabas Teater NO99 täitsa eksimatult ühiskonna valupunkte. Armastus saab otsa? Jaa. Eestlased saavad otsa? Saavad. Nafta saab otsa? Ei saa!
Muusikali „Savisaar“ planeerimise ajal, mis Tiit Ojasoo sõnul kestis teatris kaheksa aastat, hüüdsid Jüri Ratas ja Yana Toom veel koos „käed eemale Savisaarest!“. NO99 andeka trupi sportlik revüü metsaraiumise või rahapesu teemal oleks vist publiku juba tülli ajanud. Mis selleski halba. Selle asemel sugenes lavastustesse mingi üldine äng ühiskonna üle, mis – see on minu arvamus – väsitas publiku ära. Kas minna pärast „Kõntsa“ veel „Hüsteeriat“ vaatama?
Ojasoo ja Semperi pühendumus tegi ka neist endist teatrikarakterid. Teatri definitsioon ongi ju see, et keegi meie hulgast on heidetud lavale, ja meie jälgime tema võitlust ja armastust, tema triumfi ja häda. Sakala tänava teatrilaval heitlesid ka Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ise. Suured karakterid. Suur show. Suur tänu. Mis juhtus selle 14 aastat kestnud kütkestava etenduse lõpus?
Vastuse leiame kollektiivses hüvastijätukirjas. Mis oli sama andekas, nagu olid kõik Eero Epneri, Teater NO99 dramaturgi loodud tekstid. Selles seisab üks võtmelause. „Teater lõpetab, sest sammhaaval, vähehaaval, järk-järgult on toimunud miski, millele nime anda pole võimalik.“ Miski! Korrastatud mõtlemisse hakkas tungima mittemiski.
See „miski“, mis sisse lõi, oli tegelikkuse keerukus. Protesti objekt vajus kuidagi laiali. Ühiskonnas on sõnu ohtralt nagu s**ta, kurtis Ene-Liis. Ta ütles, et soovib sõnu lavale järjest vähem. Semperi „El Dorado: klounide hävitusretk“ jäigi siinkirjutaja kirkaimaks mälestuseks NO99 lõpupoolest. Liikumine, värv, kujundi energia. Koos lavastusega „NOДвенадцать“. Seda sai kaks korda vaadatud.
Aga: füüsilist, sõnadeta teatrit teevad Eestis ka teised teatrid. Renate Keerdi ja Tartu Uue Teatri „PURE MIND“ (mis lõppes kakskeelse hüüdega „Pure End!“) oli näiteks super. Või Raho Aadla, Maarja Tõnissoni jt „Olmeulmad 2“, mis ilmestas Eesti Ekspressi sünnipäevapidu.
Ühesõnaga, kadus vastutustunde teater, kadus NO99 eripära.
Mõnikord hakkab häbi, kui midagi õigesti ennustad. Esitasin mullu Ekspressi Areeni jaoks Ojasood/Semperit küsitledes umbes sellise küsimuse: kui te ise saabute toredast vanalinna korterist esinduslikku Sakala teatrimajja, kus ootavad kalli pileti ostnud Tallinna kesklinna kodanlased – kui usutavad on siis korduva kannatuse lood?
„Sa ei saa aru“, „meie kott ei ole tühi“, kõlasid loomingulise paari vastused. Ajakirjanik aga muudkui urgitses. Mitte asjata ei äianud Teater NO99 lahkudes meediale kabjaga. Nagu ka lahkuv Rein Lang tegi, ja surnud jänes tegi, ja T. H. Ilves tegi, ja kes kõik veel.
Paremate hetkede meenutuseks. Ah, kui araks võttis kodanlase selles Vastutustunde Teatris istumine! Tssahh – ja Sakala saalis või Saku Suurhallis võis prožektor ükskõik kelle välja valgustada. Ja kõlab küsimus. Kuule, Luik! Miks teie meedia ei märganud, mismoodi erakondade tuumikud endid võimu juurde on kinni liiminud? Kas teie eest peab tõesti teater poliitikat lahkama? Teie toodate klikke, aga Eero Epner ja Jaak Prints peavad rahvast „Valimiskooliga“ harima?!
Ja: miks teie ei kirjuta, mismoodi Savisaare väljapressijate punt kümme aastat Eesti pealinnale katust pani? Te kirjutate uudislehekülgedel tühiasjadest, et kohtuistung lükati edasi või arst ütles midagi, aga MEIE toome Sakala keskuses välja muusikali „Savisaar“!
Ja ega olekski midagi öelda. Aitäh selle kusise tunde eest, sõbrad Ene-Liis ja Tiit. Jäi meelde ja sunnib pingutama. Paljud said Saku Suurhallis ka otsesõnu sugeda, sest eliit meelitati esiritta istuma. Paljud rõõmustasid, et mööda läks.
Muuseas, Ene-Liis Semper oli NO99 sihtasutuse juhatuse liige. Ettevaatust intellektuaalide palkamisega juhtivatele kohtadele, Kultuuriministeerium! Nad võivad osaleda asutuse laialisaatmise koosolekul!
Nõudlikku ja täpset teatrit on nüüd Eestis vähem. Kiidan lõpetuseks veel kord dramaturg Eero Epnerit, kellesarnaseks ma möödunud sajandil ihkasin saada.
Epner kirjutas mälestusväärse Marju monoloogi „The Rise and Fall of Estonias“, monoloogi kuuekümnendate lõpu Annelinna lahtisel aknal, kus Marju taipas koos Mati Undi ja Vaino Vahinguga, et eestlased, kes hipiliikumise ajal veel tundsid end osana Euroopast, jäävad järgmiseks 30 aastaks nõukogude kardina taha.
Eero Epnerile, nagu ka kogu NO99 trupile, tuleks preemia anda. Antaksegi. Eesti teatri Euroopa moodi tegemise eest. Kas Berliini dekadentsi sai liiga palju? Vist paljude jaoks – jah.
