Silver Anniko tapja armuandmispalve: olen põhiliselt kasvanud lastekodus, ema minust hoolinud ei ole
02. nov. 1982, kohe pärast surmamõistvat kohtuotsust kirjutas Vambola Naaritsa advokaat Evald Tomson Eesti ENSV Ülemnõukogu Presiidiumile armuandmispalve.
See nägi välja nii:
„Eesti NSV Ülemkohtu otsusega 2. novembrist 1982 mind tunnistati süüdi ENSV KrK paragrahvide lg. 2 p.3, 141 lg. 1 ja lg. 2 p.2 ning 101 p.1,3 ja 8 järgi ning karistuseks mõisteti erakordne karistus – surmanuhtlus.
Olen põhiliselt kasvanud lastekodus, ema minust hoolinud ei ole. Psühhiaatrite arvates on minu vaimne areng mõnevõrra maha jäänud.
Olen noor inimene. Nii väga ma soovin elada ja töötada, et kas või osaliselt lunastada oma süü ja aidata ülal pidada last, kelle jätsin orvuks.
Kõigil eeltoodud asjaoludel palun mulle armu anda ja asendada erakordne karistusmäär vabadusekaotusega.”
16. novembril 1982 võttis Vambola Naarits valge paberi ja kirjutas ENSV Ülemnõukogu Presiiidiumile veel teisegi amuandmispalve. See on kirjutatud käisitsi, koosneb tehtud kuriteo kirjeldusest, teksti viimasel kolmandikul võtab Naarits üles armuandmisteema.
Ta kirjutab (kirjaviis muutmata): „... pean tunnistama, et mull ei olnud mingit röövimis eesmärki. Mis pärast ma tappsin S.Anniko ja L. Metsa, ma ei tea isegi. Mingit viha mull nende vastu ei olnud, röövida ma neid ka ei tahtnud. See veel ei tähenda, et mul ei olnud omal raha.
Süüa ma sain alati kui ma tahtsin. Üldiselt ma ei hakka ennast siin õigustama kui kuritegu on tehtud siis kanna karistus. Aga kuna inimesele on antud üks kord võimalus armupalvet kirjutada, siis ma kirjutasin selle kuigi mingit lootust ei ole et armuandmispalve rahuldatakse.
24. detsembril otsustas ENSV Ülemnõukogu Presiidium jätta Vambola Naaritsa armuandmispalve rahuldamata.