Post-punk-kättemaks ja -viha uue laine sordiini all
Psychoterror „Käärid“
8/10
Popkultuurinähtused tunduvad seda olulisemad, mida rohkem nad kontekstiga haakuvad – sellest igapäevatõest sain teravalt aimu, kui sattusin veidi enne Psychoterrori mullu detsembris ilmunud umbes 15. või 20. albumit (kes neid enam loendada jaksab) kuulama varsti pärast filmide „24 Hour Party People“ („Väsimatud peoloomad“, 2002) ja „CBGB“ (2013) esmakordset vaatamist. Minu jaoks oli punkmuusika ja -subkultuuri määratlenud 1990. aastate hakul januselt neelatud 1980. aastate hardcore-punk eesotsas selle maaletooja J.M.K.E-ga; Psychoterrori üks esimesi väljaandeid, 1995. aasta kassett „Tusk. Töötus. Armetus“ oma rõhutatult keldriliste helide ja hüpernihilistliku sõnumiga tundus toona selle loomulik jätk, just selline, nagu „õige“ punk teismelise minu arust olema pidi.