Kuid asi on naljast kaugel, sest aasta esimese 20 päevaga on meil liikluses hukkunud juba 8 inimest.

Tänavusi liiklus­uudiseid vaadates tekib vägisi mulje, kuidas Eestis on rooli taha sattunud pilvedena lumehelbekesi. Neid ülitundlikke ja oma õigustest hästi teadlikke kaaskodanikke. Tõsiasi, et talvel külmaga võib tee olla libe, tundub lumehelbekesele sama uskumatu kui Nigeri või Kongo elanikule. Aga libeduse kõrval on veelgi kindlam süüdistada oma hädades teehooldajaid. Kuidas siis nii, et lumetuisu ajal pole asfalt sama kuiv ja puhas nagu jaanipäeval? Seadus lubab mul 90ga sõita ja mina pean saama oma õigust kasutada!

Kuival asfaldil pole 90 km/h mingi eriline kiirus, aga niisugustes oludes on see pöörane kihutamine, ohtlik nii kihutajale endale kui ka kõigile teistele.

Tegelikult pole meil õigust vaikimisi igal juhul 90ga sõita. Nii ütleb liiklusseaduse paragrahv 50, mis käsitleb sõidukiiruse valikut. Selle lõige 3 teatab, et juht peab

1) sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama;

2) vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Lihtne, eks? Kui väljas on nii paks udu, et sõrme ka ei näe suhu pista, ei kipu me ju üldse sõitma, ammugi siis 90ga. Aga miks me tahame seda teha siis, kui asfalt on lumine ja selle all varitseb veel kiilasjää? Kuival asfaldil pole 90 km/h mingi eriline kiirus, aga niisugustes oludes on see pöörane kihutamine, ohtlik nii kihutajale endale kui ka kõigile teistele.

Ühesõnaga, võtame rahulikult. Kuni sinna välja, et kui ilm on kehv ja auto juhtimine tundub ohtlik, jätame sõidu pigem tegemata. See võib tekitada ebamugavusi, aga säästab ohtudest nii meid endid kui ka kaaskodanikke.

Turvalist liiklemist!