Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tuntud Eesti turva­ärimees Jaanus Rahumägi (55), kelle viimased suuremad projektid on viinud ta just nimelt püramiidide maale, tuli välja lahendusega. Rahumägi Egiptuse partnerite eestveetava programmi kohaselt avatakse staadionid juba tuleval suvel. Alustuseks tuleb võõrustada Aafrika jalgpallimeistrivõistlusi (AFCON). Selle mastaapidest annab aimu televaatajate hulk, mis ületab taliolümpia oma kolm korda.

Möödunud nädalal rääkiski Rahumägi Ekspressile, kuidas tema laevakaitsest alanud Egiptuse-seiklus on jõudnud ühe maailma suurema spordiürituse korraldamiseni.

Oled Egiptuses tegutsenud aastaid ja haare üha laieneb. Kuidas see algas?

Ega ma seda ilma turvafirmata ikka ei tee, see on lihtsalt eri moel laienemine. Meile on seal tehtud kõikvõimalikke ettepanekuid. Alates kopti kirikute turvaprobleemide ennetamisest ja lõpetades püramiidide ümber toimuvaga. Egiptuses on probleem selles, et neil on kõike vaja. Mulle on jäänud mulje, et nad täpselt ei tea, millest alustada.

Riigis on viimase kaheksa aasta jooksul toimunud kaks sõjalist riigipööret. Milline ärikultuur seal on?

Nad on ikka päris euroopalikud, võrreldes Saudi Araabia või Ühendemiraatidega. Isegi nende arstid või kultuuriasutused elavad üsna sarnases rütmis nagu Euroopaski. Kogu suhtumine inimelusse on seal üsna euroopalik. Ma ei räägi poliitikast, vaid suhtumisest üldse.

Lauakatmise ja teenindamise vormid on paremad kui Pariisi kesklinnas! Seal on säilinud heas mõttes Vana-Euroopa kombestik, kus kelnerid on ülimalt viisakad ja teeninduskultuur oluliselt parem kui Euroopa suvalises viietärnihotellis.

Loomulikult suitsetatakse seal veel baarides. Aga mulle kui üle 50aastasele tekitab see mõnes mõttes isegi õige meeleolu. Ma olen ikkagi kasvanud üles ajal, kus kerge suitsuvine käis asja juurde. Meeleolu tekitamise jaoks on see minu arust täitsa okei.

Tegelik elu seal nii roosiline pole, vaesematel on hoopis teistsugused tingimused. Aga samas mulle tundub, et sellist suhtumist nagu Eestis 90ndatel ei ole. Meie arvasime, et peame kogu aeg edasi pürgima ja arenema ja kuhugi jõudma. Seal seda väga ei ole. Inimesed on rahul sellega, mis neil on.