See film on laitmatu. Enamgi veel – selle filmi üle võib uhke olla.
Nii ongi järgnev jutt mõeldud vaid kommentaariks Tanel Toomi äsja esilinastunud võimsale linateosele „Tõde ja õigus“, sest siinkirjutaja ei näe mõtet iriseda teise- või kolmandajärguliste aspektide kallal, mis on olulised vaid nendele vähestele meie hulgast, kes hakkasid operaatorikaamerat käes hoidma juba emarinda imedes.
Kui teha filmi rahvusliku tüviteksti ainetel, siis tuleb leppida asjaoluga, et liikuvad pildid ei anna edasi kirjapandud teksti struktuuri.
A. H. Tammsaare epopöa esimene osa, mille alusel valmis Toomi film, on vana testamendi ülekandmine 19. sajandi eesti talupoja maailma. Ei hakka arutlema, milline oli kirjaniku suhe religiooniga, ent fakt on see, et Tammsaare tundis (ja kasutas) pühakirja süžeesid mujalgi kui näidendites „Juudit“ ning „Kuningal on külm“. Siinkohal piirdume pentaloogia „Tõde ja õigus“ (TÕ) esimese osaga, mida võrdleme vana testamendi (VT) sündmustikuga.
Alustame päris algusest – Andrese ja Krõõda saabumisest Vargamäele.
Need on Aadam ja Eeva, kes Paradiisist pagendamise järel on oma uude ning lõplikku elukohta jõudnud. On kaks asjaolu, mis ei lase TÕ ja VT paralleelsuses kahelda. Esiteks uue elukoha kirjeldus romaani alguses: „... siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.“
Kirjeldatakse vast loodud maad, mille kultiveerimine muutub Aadama/Andrese elutööks.
Teine vihje on Andrese ja Krõõda n-ö eluloo puudumine. Tammsaare ei räägi meile, kus ja kuidas nad kohtusid; me ei tea nende lapsepõlvekodust midagi. Kirjanik annab sellest vaid üldjoontes aimu, edastades Krõõda mõtted, kui ta vaatab seda kidurust enda ümber – „tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat“.
