Päevavalguslambid tõid kõik täpselt esile.
Kaisa nägi, et ema käed on nõelatorgetest sinised. Pealael lendlevad hõredalt üksikud juuksed. Nahk on kortsus ja kaame. Pilk ainiti ette suunatud, niiske ja hall.
Viimased nädalad olid lisanud tema 68aastase ema väljanägemisele mitu aastakümmet, teda oli raske ära tunda.
Ema istus voodiserval küürus, jalad rippu. Varbaküüned olid pragunenud, nahk lõhenenud ja pealt kaetud valge koorikuga. Telefon, millele ta oli alati vastanud, vedeles padja kõrval. Enam ta seda ei võtnud.
Siis äkki, võttis ema tütrel käest kinni, vaatas silma ja ütles läbi pisarate: „Ma jätan teid maha. Ma ei saa enam teie jaoks olemas olla.“
Järgmisel päeval, 30. jaanuaril sai tütar haiglast kõne. Ema Malle suri. Rahulikult.
Kui Kaisa, kahe väikese lapse ema, kuulas tänavu president Kersti Kaljulaidi vabariigi aastapäeva kõnet, oli tal kohati tunne, et president räägib tema emast.
President toonitas hoolimise ja hoolitsuse tähtsus: „Haigused on paratamatud. Abita jäämine elu raskel hetkel ei ole paratamatu.“
Kaljulaid juhtis sellega tähelepanu inimestele, kes peavad iseseisvalt toime tulema haigete lähedastega. Kaisa perega täpselt nii juhtuski. Ema kirjutati ootamatult haiglast koju ning pere pidi ise hakkama saama.
Kolmandat korda tuli Viljandi naisele Mallele munasarjavähk tagasi mullu augustis. Elupõlisel lasteaiatädil oli vähk jõudnud viimasesse staadiumisse, siirded olid juba lümfides ja maksas.
