Paarikümne aasta tagune Eesti parim naissuusataja, Lillehammeri olümpial kõigil neljal distantsil 30 parema sekka jõudnud Piret Niglase toonist pole aru saada, kas ta räägib tõsiselt või irooniaga. Aga tema nägu on tõsine.

„Minuga – ja ma räägin ainult enda eest – tehtud katsed tegid ju Mati Alaveri ainult targemaks. Aga tulemusi ja kasu lõikasid sellest teised. Mina pole selle eest midagi saanud.“

Kohtla-Nõmmel kehalise kasvatuse õpetajana töötaval Niglasel avastati kaks aastat tagasi pahaloomuline kasvaja. Kui ta sellest tervenes, sai ta aru, et peab minevikust üle olema. Enne seda olid karikad tema silmaulatusest väljas, ta ei tahtnud neid isegi oma kahele lapsele näidata. Ei tahtnud üldse spordist rääkida, kuigi tal on, mida näidata: Niglas on 17kordne Eesti meister, tal on 36 medalit Eesti meistrivõistlustelt aastatel 1986–2001. Ta oli esimene eestlanna, kes 1992. aastal startis Albertville’i olümpiamängudel murdmaasuusatamises.

Spordiga seostusid tal negatiivsed ja valusad mälestused.

Aga ta on suusatamist kogu aeg jälginud.

2011. aastal, kui Andrus ­Veerpalu jäi kasvuhormooniga vahele, mõtles Niglas: „Mitte midagi pole muutunud.“ Ta pidas silmas Mati Alaveri treeneritööd.

Jaga
Kommentaarid