Eelmisel kuul ERRi portaalis ilmunud artiklis väidab Karo, et teaduse olulisust on sajandi jagu põhjendanud „ilus vale“, justkui oleks ühiskondlikult kõige kasulikum teadlaste enda uudishimust kantav „sinitaeva teadus“. Tegelikult oleks meil vaja selgeid sihte ja rahastajaid, kes sõnastavad suuri, valdkonnaüleseid strateegilisi probleeme, mida eri valdkondade teadlased siis uurivad ja lahendavad.

Kiiduväärselt toob ta üheks võimalikuks eesmärgiks linnade süsi­nikuvabaks muutmise – suuremat probleemi kui ökoloogiline kriis on tõepoolest keeruline välja mõelda. Aga Karo argument on eksitav. Ta väidab, et USA kaitseministeeriumi rahastusega loodud ARPANET, millest omakorda arenes Internet, tõestab teadusele sihi andmise olulisust ja tavapärasust. Tegelikult näitab ­ARPANETi ajalugu just ülalt alla seatud „strateegiliste plaanide“ piiratust ja teadlaste vaba koostöö edukust. Tehnikaajaloolased Paul Edwards, Janet Abbate jt on kirjeldanud, kuidas USA kaitseministeerium andis tõepoolest 1960ndatel väga palju raha ülikoolidele, arendamaks võrgustatud juhtimissüsteeme, mis võiksid toimida ka tuumasõjas.

Siin on aga konks: tellijad ei ­oodanud teadlastelt konkreetseid lahendusi. Otse vastupidi, nad ­lasid ülikoolidel töötada oma suva ­järgi „sõjalise rakenduse potentsiaaliga“ arvutivõrkude kallal. See oli väga lai mandaat. Rahastuse saanud teadla­sed sõjast eriti ei huvitunud. Pigem olid nad radikaalsed demokraadid, kes lugesid Norbert Wienerit ja kelle arusaam kommunikatsioonist oli nende rahastajate omast äärmiselt erinev – mitte ülalt alla administreeriv-kamandav, vaid horisontaalne ja egalitaarne. Nende arendatud TCP/IP pakettvahetus (millel põhineb Internet) ja näiteks meilisüsteem ­kandsid endas just sellist detsentraliseerituse eetikat.

Teaduse ühiskondlik tähtsus tuleb just ruumist uurida asju, mille majanduslikku kasu ei pruugi olla võimalik enne uurimist sõnastadagi.

California Ülikooli Los Angeleses, Massachusettsi Tehnoloo­gia­­instituudi jt ülikoolide ­teadlaste mõju majandusele ja heaolule on kahtlemata võimas; see mõju oli aga hoopis teistsugune, kui rahastajad ette kujutasid, ning võimalik põhiliselt seetõttu, et teadlastele oli jäetud ruumi eksperimenteerimiseks. ARPANETi lugu illustreerib ka seda, kuidas „uudishimust“ kantud teadus ei tähenda veel, et see ei kätkeks ühiskondlikku visiooni. ARPANETi loojad olid veendunud, et ­horisontaalse ja efektiivse kommunikatsiooni võimaldamine, tagasiside loomine jne on keerulise ühiskonna toimimise võti. „Sinitaeva teadus“ tähendab teadlastele katsetamise, eksimise ja omaenda eesmärkide sõnastamise võimaldamist; ühiskondlikud hüved ei pea sealjuures tagaplaanile jääma.

Tänapäeval on lisandunud palju viise, mis aitavad teadlastel ühiskonna vajadustega arvestada. Meditsiiniteadlased peavad suhtlema patsientide ja nende esindajatega, antropoloogid vaatama, et nende uuringute tulemused jõuaksid ka uuritavate ühiskondadeni, interdistsiplinaarsuse levik tähendab, et teadlased peavad mõtestama oma töö olulisust ka teiste valdkondade jaoks. Sellel taustal on arusaam, et uuringusuundi peaks seadma riigi tasandil, eeskätt ettevõtluse ja majanduskasvu huve silmas pidades, mõõtmatult kitsam kui see ühiskondlik hüve, mida „sinitaeva teaduse“ mudelis silmas peetakse. Ettevõtjad on üks ühiskonna huvigrupp, kelle huvid võivad, aga ei pruugi ühiskonna üldise huviga kokku langeda. Ja teaduse kriitikavabalt ettevõtlusega sidumine võib tuua kahju sama palju kui kasu.

Minu enda uurimistöö keskendub teadlastele, kelle koostöö Prantsuse ettevõtetega Vietnamis ja Aafrikas 20. sajandi algul ­vietnamlastele ega aafriklastele teps mitte kasuks ei tulnud. Teades, kuidas Exxon­Mobil varjas aastakümneid oma siseuurin­guid, mis hoiatasid fossiilkütuste mõju eest kliimale, või kuidas Monsanto lobistab Euroopa järelevalveüksusi glüfosaadi tervistkahjustavaid mõjusid ignoreerima, peaks olema põhjust ettevaatuseks. Muidugi peaks teadusrahastus olema demokraatlik ja kaasama eri huvigruppe. Ettevõtlus, kultuur, keskkond, pärand – kõik need valdkonnad peaksid olema kaasatud, eeskätt rohujuure-, mitte ametnike tasandil.

Viimane argument, mis räägib teadlaste autonoomia kasuks, on vana sokraatiline „teadmine, et me kõike ei tea“. Teadus täidab siin üht nišši, mida vaba turg või riigiteenistus nii hästi teha ei suuda. Teadus on koht, kus saab tähelepanu pöörata teemadele, mille jaoks muud sotsiaalset või majanduslikku tellimust ei ole, võimalus uurida asju, mille olulisust me veel ei tea, aga mis võivad osutuda ülitähtsaks. Tuletagem meelde, et saksa amatööridest putukakorjajate tähelepanekud ­putukate biomassi vähenemise kohta viisid laiemate uuringuteni, kus vaadeldakse intensiivse põllumajanduse, linnastumise ja kliimamuutuste mõju ökoloogiliste süsteemide elujõulisusele. Kuigi esialgset uuringut on põhjalikult kritiseeritud, ei kahtle teadlased üldiselt, et inimeste surve elusloodusele on dramaatiliselt kasvanud. See on eksistentsiaalse kaaluga asjaolu, mida aastakümneid lihtsalt ei märgatud. Putukakaasus näitab ühelt poolt, kui tõsiselt tuleb võtta kodanikuteadust. Teiselt poolt aga seda, et teaduse ühiskondlik tähtsus tuleb just ruumist uurida asju, mille majanduslikku kasu ei pruugi olla võimalik enne uurimist sõnastadagi.

Jah, 1 protsent on vajalik. Aga selle jagamise allutamine „ettevõtlusega koostööle“ on lühinägelik ja kitsas. See ei tähenda, et teadlased oleksid ettevõtlusvaenulikud – see on demagoogiline väide. Aga teaduse ühiskondlik kasu on palju laiem. Hoidkem seda.