„Kurat, isegi Coca-Colat peab Lätist tooma!“ kaigub ühel aprillikuu päeval üle Valka piiripunkti. Klient – rahulolev, et kauba odavalt sai, aga tige, et selleks piirile peab sõitma – vaarub, koolapudelid käes, auto poole. On kolmapäeva lõunaaeg ja tegevuskohaks piirikaubanduse pioneeri Alko1000 kauplus, ehitatud sada meetrit Eesti piirist lõuna poole vanasse piiripunkti. Just siit sai alguse revolutsioon, mis on mõjutanud nii Eesti rahandust, poliitikat kui ka kaubandust.

Selles juhuslikult pealt kuuldud fraasis (et isegi Coca-Colat tuleb Lätist tuua) on peidus üks suurem tõde. See tõde räägib sellest, et piirikaubandus ei ole tingitud pelgalt aktsiisipoliitikast ja aktsiisilangetustega on seda väga raske tagasi keerata. Aga ka sellest, mille najal Alko1000 omanikud Einar Visnapuu ja Marko Palm usuvad, et Eesti turul oleks ruumi veel ühele tõelisele toidu- ja tarbekaupade säästuketile.

Kui Visnapuu poolteist aastat tagasi Postimehele rääkis oma plaanist teha säästupoodide kett, naersid konkurendid ta välja. „Mina ei pea A1000 absoluutselt mingiks konkurendiks,“ teatas näiteks Oleg Gross, lisades: „Ma ei taha küll kellelegi halba soovida, aga ma ei näe neil mingit eduvõimalust. Täiesti edutu projekt. [---]See, et nad on praegu pannud konservid riiulisse, ei ole veel mingi poekett.“