On selge, et „Matrixi“ põhiideed ei kujutanud sajandivahetuse filmikunsti kontekstis endast midagi väga uut. David Cronenbergi „Videodrome“ oli juba 1982. aastal taibanud esitada umbes samu küsimusi. Kuidas sekkub kujutluslik ja illusoorne nn päris maailma? Kuidas ikkagi juhtub nii, et virtuaalne koguni asendab reaalse? Kummas maailmas ikkagi elame me ise ja kust jooksevad piirid nende maailmade vahel? Nüüd on meid ootamas juba uued vastused neile küsimustele, rääkimata päris uutest asjadest, mida küsida. „Matrixi“ visuaalse virtuoossuse CGI-läige on samuti veidi tuhmunud, kuigi kahtlemata oli see sündinud tajutavast tehnoloogilisest optimismist, valmisolekust muuta seda, kuidas me filme edaspidi vaatama hakkame.