Eesti NSV KGB tippjuhi Vladimir Pooli mälestused mustavad meie ajaloo suurkujusid ja ülistavad KGBd

Vladimir Pooli memuaarides „Minu elu ja teenistus KGBs“ annavad tooni salatsemised ja pool(i)tõed. Raamatusse tuleb suhtuda kriitikameelega ega võtta kirjapandut kullana.

Lugeja, kes Eesti NSV KGB esimehe asetäitja Vladimir Pooliraamatu kätte võtab, ei tohi hetkekski unustada, et Venemaa kodanikust ja Venemaa sõjaväepensioni saav autor pole kirjutamisel vaba. Ta lähtub KGB ametivandest, ametisaladuste hoidmisest ja KGB mõttelaadist, kuigi tõdeb, et „pole seda riiki, mida me tol ajal ustavalt teenisime“. Endisi luurajaid pole olemas ning juba eessõnas paneb vana vastuluuraja piirid paika: „Aga sellest, millest praegu veel rääkida ei tohi, pole ma iitsatanudki.“ Pool teab täpselt, mida ja kui palju võib rääkida (näiteks juba avalikes allikates mainitu või surnud isikute kohta) ja mida mitte.

Nii jääb suur osa tema ja KGB tööülesandeid – just tähtsamad, huvitavamad, keerukamad, julmemad ja seega kõige salajasemad operatsioonid ja värbamised – raamatus mainimata. Ja miski ei sunni Pooli selleks, sest sisuliselt likvideeris ENSV KGB end nii, nagu ise tahtis, viies ära või hävitades kõik olulised dokumendid. Sestap maalib raamat lugejale siinsest KGBst positiivse pildi: tore asutus, kus töötas palju toredaid inimesi.