„Aga miks mina telefoniga mängida ei saa?“

Keskmine Eesti 11aastane poiss kulutab päevas üle kahe tunni teleri ja videote vaatamisele ning teist sama palju arvuti- ja telefonimängudele. Ekspress käis külas perel, kus laste (ja täis­kasvanute) ekraaniaega rangelt piiratakse.

„Kahjuks mina teiste vanemate järgi oma põhimõtteid seada ei saa,“ vastab Paloma Krõõt Tupay(39), kui keegi tema kolmest lapsest (3, 6 ja 10) küsib, miks kooli- või lasteaiakaaslane tohib õhtul kodus nutitelefoni kasutada, aga tema mitte.

Tupay kodus ei ole ka telerit.

„Mina kasvasin ise ka ilma telekata,“ ütleb Tupay, kelle ema ­Katrin Laur on filmirežissöör, „aga mu sõbrad tahtsid alailma meile külla tulla. Meil oli koer ja igal laupäeval sõitsime me linnast välja.“

Kui Paloma Krõõt ja tema abikaasa Julian (39) õhtul koos lastega koju jõuavad, kehtivad kõigile samad reeglid. Lastest on nutitelefon ainsana kõige vanemal, kümneaastasel pojal. Aga ta kasutab seda harva – koolitundide ajal seda kasutada ei lubata, õhtul vanematega kodus olles ka mitte.