„Vabandust, et tülitan“ kõigutab süsteemi alustalasid

Boots Riley kapitalismi-kriitiline „Vabandage, et tülitan“ on küll komöödia, ent naerda just palju tingimata ei saa.

Ärevad ajad innustavad konspiratiivset mõtlemist. Selmet näha kaost ja juhuslikkust, on kergem näha kellegi suunavat kätt. Kusagil varjus tegutseb süsteem – korporatsioonid, süvariik, meediatööstus –, mis rapib omasoodu me ajusid hakk­lihaks, et hoida meid kuulekate tarbijate ning ühes kooris määgivate lammastena (või nagu selgub, hirnuvate hobustena). Süsteemi pelgavad ühtmoodi nii globaliseerumisvastased vasakpoolsed kui ka parempoolsed parlamendiliikmed.

Kunstnikud ja kultuuriloojad saavad endale lubada rohkem kujundlikkust ning tegelevad selle kaudu väga sageli mõne osaga süsteemist. Filmiga „Vabandust, et tülitan“ läheb aktivist ja muusik Boots Riley süsteemi enda alustalade kallale ning esitab küsimuse, et mis siis, kui kardina taga toimuv on veel palju segasem ja pöörasem, kui esialgu arvata oskame.