Kui ma olin Maria Fausti uue plaadi materjali ära kuulanud, kohtusin samade lugudega kontserdil. See oli neile kõigile nagu omamoodi ellujäämiskatse, ekstaatiline ja pingeline ja riskantne. Aga asjad pidid seal oma lahenduse leidma ning leidsidki. Nüüd jälle plaadiga silmitsi seistes saan ma paremini aru, mis ta nii tugevaks teeb. Tugevaks mitte pelgalt muusikalise kvaliteedi mõttes. Pigem mõtlen mentaalset tugevust, vastupanuvõimet, trotsi ja isegi natukest kiusu.
Kui sa tood bändi kaks sedavõrd domineerivat muusikut nagu basskitarrist Tim Dahl ja trummar Weasel Walter, tuleb olla vastuvõtlik ja samas kaitseasendis. Dahl ja Walter lükkavad Fausti justkui džässist eemale. Osalt rokkmuusika suunas, kuid üks asi on kindel – Fausti saksofon ei kõla kusagil ja mitte hetkekski kui elektrikitarri aseaine. Juhtub midagi muud ja see juhtub meloodiates. Tunnistan, et kontserdil ei paistnud nad kohati groteski piirile arendatud energiaplahvatuste varjust alati välja. Siin küll. Täna ütlen, et ükski varasem Fausti plaat ei meenuta mulle rohkem Ornette Colemani kui see uus ja Coleman mängis meloodilist bluusi nii free jazz’i kui free funk’i survestamiseks. Plaadil on muidugi karmikäelisemaid lugusid, nagu „Helvede Sild“ või „Virgin Lands“, aga sealsamas nende kõrval – näiteks plaadi nimiloos või palas „Cows Pigs“ – tundub, nagu analüüsiksid meloodiad targal teraapiaseansil iseennast. Osalt ka seetõttu, et Dahl ja Weasel sunnivad neile peale hulga retoorilisi kommentaare. Kui toonitada Fausti puhul eeskätt tema energeetilist jõudu või lapsemeelset sirgjoonelisust (tihti on need just nagu ainsad võimalused avangardse džässi olemasoluga üldse leppida), jääb midagi fundamentaalset selgitamata. Kuulake näiteks lugu „I’m A Little Farmer Girl“, mis on jäänud ehk mu siinseks lemmikuks. Kõik tõotab lagunemist piirideta pöörasusse, vihjab ohutundele ja tumedale mentaalsele kokkuvarisemisele, kuid lahendused on koondavad ja korrastavad. Ja see teravmeelne lavastus kestab vaid neli minutit.
„Farm Fresh“ on väga-väga filmilik plaat. Just filmilik, mitte niivõrd filmimuusikalik – kuigi avalugu „Kulak“ sobiks ka koos ekraanil voolavate tiitritega ette kujutada. Faustil on tugev ruumitaju, draamatunnetus, valmisolek erinevaid hääli kõnelema organiseerida. Ja muidugi on Dahl ja Weasel siin endiselt võtmefiguurid. Nad ei tegele ainult rütmiga, pigem üldisema tekstuuriga, ja nende ninatarkades provokatsioonides on midagi sügavat ja filosoofilist. Ilus plaat, kui sa oled harjunud ärkvel olema ja tähele panema. Teisisõnu, midagi täiskasvanutele.
