Antidepressant väikelinnale
EV 100 sünnipäeva-aasta on möödas ja suurem osa kingitusi kodumaale üle antud. Nende hulgas on nii sinimustvalged sallid, kontserttuurid kui ka külade mänguväljakud või tasuta taksosõit. Kingiti ka terveid programme, millest ehk enim kajastust leidsid filmid ja maailmakoristuspäev. Paljud tegevused on juba lõppenud, omajagu aga alles käimas. Päris lõpuni avamata kingipakis on ka ruumiprogramm „Hea avalik ruum“.
Avalik ruum on liim, mis peaks inimesed füüsiliselt kokku tooma ja andma võimaluse omavahel suhelda. Ajalooliselt on ikka kohtutud raekoja platsil või keskväljakul, seal on peetud laatu, paraade ja kõnesid. Väljak on ainulaadne ruum, mis peaks suurürituste ajal mahutama palju inimesi, kuid argipäeviti ja vähesemate külastajatega ikkagi linna keskusena toimima. Väljaku olemasolu viitab linlikule tihedusele, paigale, kus pidevalt midagi toimub, mille ümber on linna olulisemad avalikud ja ärihooned.
Nõukogude võimu lõppemisel pöörati ühiskonnas palju pea peale ja vastureaktsioonina riigipoolsele kontrollile pöördus pendel teise äärmusse – asjad hakkasid arenema suuresti iseorganiseerumise teel ehk n-ö vaba turumajanduse reeglite järgi. Ka ruum. Ehitati, kuhu parasjagu sai, ning ikka pidi see kõik olema naabrist parem. Linnade, eriti väikelinnade avalikuks ruumiks sai supermarketi parkla. Laul Eesti depressiivsetest väikelinnadest, kus õhtul kuskile minna pole, näitas tabavalt kätte regionaalpoliitilised kitsaskohad.
Sellele püüdiski projekt „Hea avalik ruum“ reageerida. Lähtuti põhimõttest luua uus linnasüda, mis annaks tõuke uue inimkesksema linna sünniks, et ruumi investeeritaks enam kui paari asfaldiaugu parandamise jagu. Kui linn on koht, kus on võimalik käia ka mujal kui vaid bensukas või poes, siis on inimestel ka enam põhjust oma kodulinna üle uhkust tunda.
Linnakeskusi on püütud parendada ennegi, kuid ikka on asi takerdunud raha taha. Väikses kohas kulub eelarve koolide, sotsiaalhoolekande ja muu elulise peale, hea ruum on ikkagi luksuskaup. Seekord leiti tuge Euroopa Liidu fondidest.
Esimesel pilgul kodukaunistamiskampaania hoogtööd meenutava programmiga liitus 15 paika, mille avalikule ruumile korraldati arhitektuurivõistlus. Praegu on valmis ehitatud viis väljakut, mis moodustavad väga eriilmelise komplekti: iga väljak on oma nägu, oma tegu ja rõhutab eri ruumiaspekte. Kindel kirurgikäsi on linnade vereringe uuendamise operatsioonide käigus viinud südame nii mõnigi kord hoopis uude kohta.
Põlva
Esimest korda Põlva väljakule sattunu võib leida end üpris nihestatud ruumist: linn, sealhulgas praegune keskväljak, jääb selja taha ja ümberringi on vaid katlamajakorstnad ning jõe looduslik ümbrus, ühesõnaga, äärelinna kõnnumaa. Tegu on sisuliselt ainulaadse olukorraga, kus väliruum on valmis ehitatud enne hooneid. Koos väljakuga kavandati Orajõe äärde ka uus linnasüda kaubanduse, kohvikute ja omavalitsuse hoonega. Praegu pole seal ühtegi nendest. Kõige reaalsem on ehk uue vallamaja ehitamine, poed ja kohvikud on praegu ainult paberil ja ilupiltidel. Pole teada, millal ja kas need tulevad.
Väljakut palistavad puidust karkassid hoiavad vaatamata puuduvale hoonestusele väljakut tegelikult hästi koos ja loovad ruumile konkreetse raami. Nende veidi imeliku suurusega arhitektoonide sisse on paigutatud tegevuspesad: liivakast, kiiged, piknikulaud ja toolid, ronilad. Peenrad, purskkaev ja väikevormid jagavad väljaku väiksemateks osadeks ning suure ja kõleda betoonplatsi tunnet tegelikult ei tekigi. Väljak on omaette vaatamisväärsus, kuhu praegu niisama ei satu, ikka peab teadlikult vaatama minema.
Valga
Täiesti uus keskväljak loodi ka Valka. Valga on huvitav ja linnaehituslikult keerukas linn. Valgast rääkides arutatakse ruumiloojate seltskonnas tihti selle üle, kuidas kavandada kahanevat linna. Piirikaubandus muudab linna läbikäiguhooviks ja töökohtade vähesus viib inimesed linnast ära, mida peegeldavad ka kinni löödud ja pimedad aknad kesklinnas. Uus keskväljak ajaloolises VIII kvartalis on võte, kuidas linna säästlikult kahandada, südalinna ruumiliselt ja tegevustega tihendada, ja osa ideest luua Valga-Valka ühine avalik ruum.
Igatahes on Valga uus keskväljak nüüd piltlikult öeldes tagahoovis. See on nurgatagustega sopistatud liigendatud plats. Väljaku keskosa tundub Valga mõõtkavas suur ja lage. Suvel annab sellele aktsendi ja fookuse purskkaev, talvel hajub väljaku keskosa pisut laiali. Mõneti on ka siinne ruum nihkes: üleminek avaliku ruumi – väljaku – ja intiimse ruumi – ümbritsevate elumajade tagaõuede – vahel on üllatavalt järsk. Sisuliselt on paraadid ja kontserdid toodud sealsete elanike aia taha.
Tore on see, et väljaku ehitamise käigus on palju tähelepanu pööratud ka kuuride, tulemüüride ja piirdeaedade ilme ühtlustamisele. Valga keskväljaku nõrk koht on väikevormid, eriti kohatult mõjuvad lääpas ja kurvad turuletid, mis uuel ja uhkel väljakul tunduvad lausa suvalised. Vana kvartalisisese struktuuri alles hoidmine, võimendamine ja kasutusele võtmine teeb sellest väljakust ehk kõige inimmõõtmelisema: võimalus on lagedal platsil olla inimeste seas, aga võimalus on ka vaiksemasse nurgatagusesse tõmbuda.
Tõrva
Tõrvasse kavandati väljak parkla asemele, Tõrva Konsumi ja ajaloolise kõrtsimaja äärde. Hoonestus, mis väljakut piiritleks ja sellele tõelise keskväljaku miljöö annaks, on Tõrvas seega juba olemas. Probleemiks oli ainult parkla-ala suurus.
Arhitektuurivõistlusega jagati väljak bussijaama hoonega kaheks osaks, avati ligipääs Nooruse pargile ning Õhne jõele. Lisatud on mängualad ja uued selgemad ühendusteed jõe ning vallamajaga. Jõe veepeeglini viiv trepistik on ehk terviklahenduse kõige leidlikum ja koha vaimu tabavam element. Kõrtsihoone ja uue bussijaama hoone vaheline väljakuosa on inimsõbralikult kompaktne ja nelja stiliseeritud n-ö tõrvaahju külge kinnitatud valguskatus pimedas eriti efektne.
Rapla
Vahemerelikes helevalgetes toonides Rapla väljaku puhas arhitektuuri-idee on ehk juubeliväljakutest kõige selgem. Peenelt abstraktne ja leidlikult minimalistlik plats sirutub üle Tallinna maantee ja seob kaks tänava poolt üheks visuaalseks ja ruumiliseks tervikuks. Varasem Tallinna maantee üsna suletud ja kitsas teekoridor on ühtäkki avatud ja helge. Väljak pole elementidega üle kuhjatud, pigem on see avatud lähtekoodiga ruum, mis jätab palju kasutaja teha-otsustada.
Tegevusi soodustavad ise välja mõtlema trepistik, madal veesilm ja kerge reljeef. See annab võimaluse kasutada väljakut mitmeti, ilma etteantud kasutusprogrammi ja tegevusjuhisteta. Matemaatiliselt täpne sillutisplaatide rütm näitab ilma vigurdamata ja laiali valgumata konkreetselt kätte, kus on väljak ja mis on selle piirjooned. Ruumiolemusliku kontrasti heleda väljakuga moodustab väljakust geomeetrilise täpsusega välja lõigatud väike puudega aianurk. Kui ühel pool väljakut on õnnestunud puud säästa, siis teisel pool mitte. Ilmselt kõrvetava päikese all (mida meil ka siiski ette tuleb!) pole see just kõige tervislikum ajaveetmiskoht.
Võru
Võru väljaku ümber on kohalikus meedias tekkinud tulised arutelud ja vaidlused juba enne avamist. Võib vist öelda, et väljaku hiiglaslikud rattad ja väänduvad lambid jagavad inimesed kahte leeri: sulle kas meeldib tehtu hullupööra, või tunduvad laiali puistatud üleelusuuruses vidinad võõrad ja liiga veidrad, et neisse heasoovlikult suhtuda. Heidetakse ette, et tegu on vanametalli lao või UFOde maandumispaigaga. Sellist intriigi pole ruum juba tükk aega tekitada suutnud. Isegi kui kavandatu ei meeldi, tõmbab see tähelepanu ja paneb muidu taustsüsteemina toimivat ruumi märkama ja esitama küsimusi, nagu miks ei meeldi, mis on valesti, kuidas siis olema peaks jne. Need on ümbritseva keskkonna tundmaõppimiseks väga olulised küsimused.
Eesti linnades valitseb väikevormipõud: pingid, prügikastid, tõkised on enamasti üheülbaline kataloogikaup või selle odav, kole ja kohmakas koopa. Kui Võrus tehtu ka ei meeldi, siis kummardada tuleb ikkagi juba silmapaistvate ja elegantsete linnavidinate ees. Lõpptulemus on veidi unenäoline, mõõtkavade ja inimmõõtmelisuse kohta küsimusi esitav. Igal juhul on see uus väljak ennast väga jõuliselt kehtestanud ja Võru saanud uue maamärgi, sest Tartu poolt Võrru sisse sõites paistavad nüüd lisaks Katariina kiriku tornile ka uue väljaku tohutud lambikuplid.
* * *
Valminud viis väljakut on (maastiku)arhitektuuriliselt tore komplekt ja julge samm uue kesklinna piiritlemisel. Paljude puhul jääb aga häirima liigne literatuursus. Tihti karjuvad sümbolid iga nurga peal näkku, kus parasjagu ollakse. Sillutisele pole vaja kirjutada linna nime, elemendid ei pea olema tõrvatilga kujulised, prügikastidel ei pea olema linna sümbollinnu kujutist. See kõik on dekoor, ebavajalik ballast, mis lõpuks väsitab. Esimene ja kõige lihtsam vastus küsimusele, kuidas tuua esile paiga eripära, pole alati kõige õigem ja tundlikum vastus. Mulgi muster või sillutisele kleebitud metallist linavästrik on sama, kui kirjutada piipu kujutava maali alla: see on piip. Selles puudub intriig või ruumiline kvaliteet. Kripeldama jääb ka ehituskvaliteet, mis nii mõnelgi puhul on hea idee lihtsalt ära lörtsinud.
Pole kindel, kuivõrd on kliimamuutustega võitlemise ajastul õigustatud parkide lagedaks raiumine ja sillutamine. Küll aga on kasvanud linnade ruumiline mitmekesisus ja Eesti tervikuna saanud juubeliks rikka komplekti nüüdis(maastiku)arhitektuurilisi teoseid.
