Väljas sajab. Mõrvar läheneb vaikselt majale. Seisatab ainukese akna juures, kus põleb tuli. Piilub sisse. Näeb kardina vahelt vanemat naist, kes pikutab ja loeb.

Mõrvar koputab.

Naine krapsab voodist üles ja lükkab kardinad kõrvale.

„Kes seal on?“ küsib naine.

„Võõras!“

„Ma ei tee lahti!“ Naine ei lase võõraid päevavalgeski majja.

Mõrvar ütleb, et asi on tähtis.

Naine mõtleb. Vihm peksab vastu aknaruutu. Võõra kehakeel tundub sõbralik.

„Tulge teisele poole maja!“ ütleb ta mõrvarile.

Paneb raamatule tikutopsi järjehoidjaks – leheküljele 308 –, tõmbab kampsuni hõlmad koomale ja läheb läbi pimeda köögi võõrale vastu.

Kohtunud nad varem ei ole, aga mõrvar Arnold Raudsepp teab naisest palju. Kõigepealt muidugi nime ja vanust. Maret Saar, kuuskümmend üks aastat vana. Mõrvar teab, et Maret on üksik pensionär, elab Uuetoa talus (Pilistverest kaks kilomeetrit). Talitab kolhoosi mullikaid. Need elutsevad sellesama maja rehealuses, nagu ka Mareti isiklik lehm ja kolhoosi hobune, paar lammast ja kanad.

Mõrvar teab, et Maret tõuseb hommikul kell kuus ja asub lüpsma. Kella kaheksa paiku riputab piimanõu jalgratta lenkstangi külge ja läheb Pilistvere meiereisse. Annab piima ära, kui vaja, astub läbi poest. Üheksa-kümne paiku on Maret kodus tagasi, laseb loomad karjamaale. Kell üks lõunane lüps. Pärast lõunat toob postkastist lehed, pikutab ja loeb. Kaheksa paiku õhtul jälle lüpsikuga lehma all. Iga jumala päev.

Mõrvar teab Maretist veel mõndagi. Sellepärast ta siia tuli.