Kuna Tallinna lennujaam asub mu kesklinnakodust vaid vähem kui kümneminutise taksosõidu kaugusel (mis on maailma mastaabis ime!) ja plaatinakliendina on mu telefonis oleval pardakaardil alati märge „priority“ (eelisjärjekord), mis tähendab kiirkorras turvakontrolli, siis, jah, sabades ma enam seisma ei pea. Turtiaineni unelm ongi minu jaoks juba peaaegu reaalsus.

Peaaegu.

Sest ideaalse kulgemise ees on üks suur AGA!

Bussid.

Reegel on, et Finnairi või täpsemalt neile Tallinna liinidel allhanget pakkuva firma lennukid seisavad Tallinnas terminalist vaid umbes saja meetri kaugusel, kuid kõik reisijad topitakse esmalt kiludena bussi, et juht saaks siis üliaeglaselt teha väikse auringi lennukini. Varem sunniti kõik Tallinnast tulevad ja Tallinna siirduvad lendajad bussidesse ka Helsingis, kuid nüüd on seal terminali lisaehituse valmimise järel üldjuhul võimalik pardale minna jala (suur võit minu jaoks!)

Nüüd on aga keegi lennundusspetsialist leiutanud Tallinnas uue Finnairiga reisivate inimeste solgutamise meetodi. Nimelt kuulutatakse pardale minek sageli välja enne, kui lennuk Tallinnas üldse maandunud on, rahvas aetakse bussi, mille uksed sulguvad, ja sealt saab siis turvaliselt vaadata, kuidas saabuv lennuk oma kohale ruleerib, pagas maha laaditakse ja reisijatel lubatakse jala lahkuda. Kui kõik see on toimunud, hakkab buss aeglaselt lennuki poole liikuma. Viimase Finnairi lennujaamaprotseduuride vaatlusmissiooni ajal tegin kindlaks, et bussis olimegi täpselt sama kaua, kui kestab lend üle Soome lahe – 20 minutit!

Saan aru, et Finnairi jaoks on soodne, kui hetkel, mil lennuk rahvast tühjaks saab, hüppavad kohe uued reisijad bussist pardale ja parkimisaeg, mille eest tuleb Tallinna lennujaamale maksta, on viidud miinimumini. Kuid ehk peaks Finnair oma püsikliendiprogrammis siiski jagama punkte ka kõigi nende bussiga sõidetavate kilomeetrite eest Tallinnas ja Helsingis?

Või peame pärast Nordica hajumist õnnelikud olema, et halastuslende tegev Finnair meil üldse järel käib?