19. oktoobril 1967 koputab Maret Saare aknale võõras mees.
Kaks päeva hiljem leitakse Maret oma kodust köögipõrandalt tapetuna.
Tuleb välja, et Maret oli 12 aastat varjanud metsavend Jaan Kaljut ja üks Jaani peidikutest asus Mareti köögipliidi all. 
1941. 5. juuli öösel
Matsi kopliäärsest kraavist on Võhma-Pilistvere teele hea vaade.
Siin ootab kümmekond noort meest, enamikul püssid üle õla. Jaan Kalju on nad kokku kutsunud, rääkinud ja agiteerinud.
„Kas kuulsite Stalini kõnet, kus ta rääkis, et Eestimaast tuleb teha kõrbetsoon, ja et Eesti rahvas ja linnad tuleb hävitada?“
Jaan räägib kirglikult, sest nõukogude võim röövis Jaanilt ta uue auto. Nõukogude võim on selle ühe aastaga terve elu pea peale keeranud.
Kahe nädala eest (22. juunil 1941) algas sõda ja nüüd aetakse eesti mehi sõtta Saksamaa vastu. Kolme nädala eest (14. juunil 1941) küüditati tuhanded inimesed Siberisse. Kõo vallast saadeti sel päeval 37 meest ja 26 naist (kodu-uurija Enno Piiri andmed).
„Täna öösel tuleb Võhmast uus autotäis. Neid tuleb takistada. Me peame vastu astuma!“ Nii arutavad mehed.
Neil on plaan selge: kui küüditajate auto tuleb, lasevad nad sellel kummid ribadeks.
Aeg läheb. Päike tõuseb. Autot ei tule.
Lobisetakse. Mõni tukub, mõni kisub suitsu.
Ja siis – hakkab juba valgeks minema, kui kostavad sammud.
Keegi tuleb! Mööda teed astub kaks meest, püssid seljas. Üks on erariides, teine miilitsavormis. Nad ei tule Võhma poolt, vaid vastassuunast. Pilistverest.
Juba seletab silm tulijate nägusid. Erariides mees on Kõo valla täitevkomitee esimees Nikolai Kalmet. Miilitsat varitsejad ei tunne.
Nikolai Kalmetit teab Jaan hästi. Kalmet saatis Viljandi rajooni tähtsatele ülemustele kirja, et Jaan Kaljult ei peaks isiklikku sõiduautot ära võtma, sest Jaani autol on laen peal ja selle maksmine oleks nõukogude asutusele kulukas. Aga auto võeti Jaanilt ikka ära.
„Neid me ei puutu!“ sosistavad mehed kopliääres võsas.
See sosin kostab teele.
„Kes seal on?“ Kalmet seisatab. Võtab jahipüssi seljast.
