Nüüd on sellest aga saanud suurim rahvusvaheline skandaal. USA president Trump teatas, et tema administratsioon enam Darrochiga mingisugust koostööd ei tee. Juba tühistatakse Darrochi kutseid üritustele, kus peaks osalema ka president Trump või keegi tema lähikondsetest.

Põhjuseks on see, et keegi pahatahtlik inimene, kellel oli Darrochi salajastele memodele ligipääs, otsustas need avalikkusele lekitada. Trump talle omaselt ja lapsikult loomulikult solvus, sest Briti suursaadik kirjutab tõepoolest ausalt ja lahtiste kaartidega sellest, milline on Trump ja tema administratsioon.

See on silmakirjalik maailm, kus oma huvide või täpsemalt arvatavate huvide nimel aastaid keerutatakse, varjatatakse, ilustatakse ja silutakse.

Need polnud mingid tema isiklikud hinnangud. Ta teadis suurepäraselt, mida kirjutas. Briti suursaadikul on väga head allikad kogu administratsioonis, palju vahetuid kontakte selle esindajatega. Ta on protsessidega peensusteni kursis.

Muu hulgas kirjutas ta, et Trumpi administratsioon on ebakompetentne, kohmakas, ebakindel, sisuliselt mittetoimiv, et uudised sealsetest vihastest sisekonfliktidest või „noavõitlustest“, nagu Darroch neid nimetab, peavad reeglina paika. Et pole lootust, et see administratsioon võiks muutuda normaalsemaks, toimivamaks, vähem killustatuks. Et Trumpi sõnavõtud on täis valeväiteid ja ise väljamõeldud statistikat. Et administratsiooni välispoliitika on läbivalt kaootiline, ebajärjekindel. Et Trumpiga suheldes tuleb oma sõnumit ülimalt lihtsustada, kuni see on päris „tömp“. Et tema tuju tõstmiseks tasub teda alalõpmata isiklikult kiita ja teeselda, nagu oleks ta midagi saavutanud.

Need jutud ei ole ju midagi uut. See kõik on kinnitust leidnud lugematutes kvaliteetajakirjanduse lugudes, mida Trump armastab valeuudisteks tembeldada ja mis Darrochi kinnitusel on valdavalt tõesed. See kõik on kinnitust leidnud paljudes raamatutes, sealhulgas Trumpi enda lahkunud meeskonnaliikmete omades.

Uus, huvitav ja kõrvaltvaatajatele nauditav on aga see, et leke näitab, mida tippdiplomaadid praegusest olukorrast tõeliselt arvavad ja kuidas tegelikult asjadest räägivad. Meie, avalikkuse ees on jutt alati täpselt vastupidine: ümar, tunnustav, julgustav, erimeelsusi ja probleeme eitav.

See on silmakirjalik maailm, kus oma huvide või täpsemalt arvatavate huvide nimel aastaid keerutatakse, varjatatakse, ilustatakse ja silutakse. Sellepärast ongi nagu suur sõõm värsket õhku, kui midagi sellist ootamatult avalikuks saab.

Loomulikult on leke tohutu probleem Suur­britanniale, mis saabuva Brexiti tõttu on üksi ja haavatav. Ameerika administratsiooni heatahtlikkust on neile hetkel vaja rohkem kui kunagi varem. Probleemi teeb ainult suuremaks Trumpi ebaküps ja väiklane reaktsioon kõigele, mis teda isiklikult puudutab.

Nii et meiegi hapra julgeolekuolukorra tõttu oleks vist parem, kui Eesti välisteenistusest ei lekiks kõige esimesena USA suursaadiku Jonatan Vseviovi kindlasti väga täpsed ja huvitavad memod.

Aga kõik muu - miks ka mitte! Ka meie diplomaadid ja ametnikud on põhjalikud, läbinägelikud, ausad ja siseringis avameelsed. Neil on lisaks südametunnistusele ka unikaalne juurdepääs maailmale, mida laiema avalikkuse eest kiivalt peidetakse – meie, avalikkuse jaoks on valitsus ikka „töine“, „konstruktiivne“, „solidaarne“, „konsensuslik“, „Euroopa-meelne“.

Tegelik igapäev on aga tunduvalt värvikam ja teemasid, millest ausalt rääkimine oleks otseselt avalikkuse huvides, on küllaga.