Usun, et ta kaalus koos oma rataskohvriga vähemasti 100 kilo, igatahes piisavalt, et mindki hetkeks vankuma lüüa. “On teiega kõik korras,” üritasin oietavat vanaemakest kuidagi jalule kangutada. Just siis jõudsime liugtrepi võidukal lõginal sõidu lõppu, end peaaegu püsti saanud babushkal läksid jalad jälle alt ning ta veeres põrnikana selili, tema otsa hakkas aga kuhjuma kõik, mida ja keda eskalaator altpoolt üles tõi. Tegin abitu kitsehüppe ja haarasin õhus vehkivaist prullakatest kätest, et memmeke eemale lohistada, mis ka õnnestus: hambaid plagistava eskalaatori saagiks jäi vaid tubli tüki tema suvekitlist.