Alustasime suvel seitse aastat tagasi, kui tegime esimese analüüsi Bangladeshi suures tekstiilitehases Beximco. Tahtsin selgust saada, kuidas kogu see tekstiiliülejääk, mis suurtootmises tekib, mingil moel tootmisse tagasi tuua. Ja see ülejääk on suur, üle 20 protsendi.

Toona ei olnud mul mingit plaani hakata kollektsiooni tootma. Ma olin enda arvates moedisaini ja riiete tootmisega lõpparve teinud.

Bangladeshis tekkis mul aga ­võimalus uurida ­jäätmeprobleemi 40 000 töötajaga tehases, mis on ­täiesti teine mastaap Euroopaga võrreldes. Ja ka jäätmeprobleem on seal ­erakordselt suur. Hakkasin uurima, kuidas saaks aidata tehasel jäätmevabaks saada. Kui me esimesed põhjalikud analüüsid ära tegime, saime aru, et olukord on masendav. Ülejääki on lihtsalt nii palju. Ja see ei olnud üllatus mitte ainult mulle, vaid ka sellele suurele tehasele.