Itaalia karjakoer (maremma) Valge lamab kõrgel künkal ja tõmbab ninaga tuult. Ümberringi sebivad lambad.

Karjakoer Valge justkui naudiks pärastlõunast idülli ja uneleks, silmad vidukil.

Ja siis. Ta on hetkega jalul.

Mauh-mauh!

Hääl on madal ja kostab kaugustesse. Tõtakal sörgil, kulm kortsus, jookseb ta mäest alla, läheb üle karjamaa, lammaste vahelt läbi ja kaob tihedate pajupõõsaste vahele Küünimetsa järve kaldal.

Varsti selgub, miks Valge sinna jooksis.

„Ole hea, kutsu koer ära!“ kostab varsti võsa tagant naabri hääl. Ta kütab sauna ja küllap saunauks kolksus.

Naabriga on Valge muidugi sõber.

Ma jumaldan seda koera, ta on imehea! Valge perenaine Lilian ­Freiberg ei jõua oma koera ära kiita.

„See on müstika, kuidas ta valvab!

Ta inspekteerib karjamaa piire – iga natukese aja tagant kontrollib karjamaaservad üle. Kui kuskil on aed maas, siis seal ta istub, keegi läbi ei pääse.