Lõpuks ometi teame, kuidas Euroopas muusikat sämplida võib – aga huvitab see enam kedagi?

Euroopa Kohus leidis juulis lõpuks aega, et öelda sõna sekka Saksamaal 20 aastat väldanud Kraftwerki sämplimise vaidluses, kirjutab Silvia Urgas.

Kraftwerki liikmed Ralf Hütter ja Florian Schneider kaebasid 1997. aastal kohtusse räppar Sabrina Setluri samal aastal ilmunud loo „Nur mir“ autorid Moses Pelhami ja Martin Haasi. Nimelt sämplisid Pelham ja Haas Kraftwerkilt luba küsimata kahte sekundit saksa legendide instrumentaalist „Metall auf Metall“. Sämplimine tähendab varasemast heliteosest lõigu kopeerimist ja selle uues teoses kasutamist.

Vaidlus on läinud sajandi lõpust tiirelnud mööda Saksamaa kohtu­süsteemi eri astmeid. Ühest küljest on autoriõiguse kuldreegel, et kellegi teise teose kasutamiseks, sealhulgas reprodutseerimiseks ehk koopia tegemiseks, tuleb luba küsida ning selle eest maksta, välja arvatud erandlikel juhtudel. Teisest küljest on hiphop ja elektrooniline muusika arenenud käsikäes luba küsimata toimuva sämplimisega. Kultuuri on alati ehitatud varasemate teoste najal, sämplimine on sellest lihtsalt 20. sajandi lõpus tekkinud ajakohastatud versioon. Eriti algaja muusiku puhul oleks sämplitava teose autorilt loa küsimine üsna tihti täiesti mõeldamatult keeruline või kulukas. Nõnda kaua kuni sämplija uue muusikateosega pururikkaks ei saa, ei ole vanema loo autoril, esitajal või plaadifirmadel erilist motivatsiooni õigust nõudma minna.