Lavastus seab kahtluse alla edasipürgimist õhutavad mõttemustrid ja vaatleb, kuidas need meie langust disainivad. „Kuidas ehitada aiapäkapikku“ on tragikoomiline teekond, mis küsib, millest koosneb ebaõnnestumine ja keda me selles süüdistada võiksime.
Ebaõnnestumine
Isiklikus plaanis on see muidugi päris valus teema. Keset tantsu võtab ta hoopis teised mõõtmed. Komistamine, koperdamine, kukkumine võivad gruuvile vunki juurde anda. Hoia alt, kui kellelegi käega äsad – nii need uued sidemed tantsuplatsil algavadki!
Aed
Mul ei ole oma aeda ning seetõttu on see minu unistuste objekt. Mulle meeldib mõelda, missuguseid taimi, vilju, ürte ma sinna istutaksin, kuidas seda hooldaksin. Mulle meeldib ka mõelda, et mul on siis palju teadmisi: näiteks ravimtaimedest või moosi keetmisest. Ma ei tea, kas tulevik näeb ette, et see aed kunagi ka päriselt oleks. Harin teda oma mõtteis ja sellest justkui piisaks ka. Millest unistad sina?
Lootus
Mõistsin hiljuti, et keset alanud apokalüptikat ei ole mul lootust, et me inimkonnana võiksime sellest välja tulla. Et me ennast kokku võtaksime ja lihasöömisest loobuksime, plasti kasutamist piiraksime või need tulekahjud Siberis ja Amazonases kunagi kustuksid. Ilmselt me sureme-lämbume varsti ja vahet ei olegi. Arvan, et see on oluline alguspunkt endalt küsida, kas mul on lootust või mitte. Kui ei ole, siis on võimalik see ruttu ümber otsustada! Lootuseta on ju nigel elada…
Rock’n’roll
Novembris 2018 käisin Torinos etendusi vaatamas festivalil, mille pealkiri oli „Dancing is what we make of falling“. Tükk aega ei saanud ma oma peast välja, mida sellega ikkagi mõeldud oli. Ilmselt see on sarnane ütlusega, et kui munad on juba lõhutud, siis hoolitse, et vähemalt hea omleti saaks. Või kui elu annab sidruneid… teate küll. Kui sellele apokalüptika lainele korraks nüüd tagasi tulla: et sellest langusest tants saaks.
