Kahepäevane söömatuur Võrumaal
Ühel kaunil suvelõpuhommikul korjati käputäis ajakirjanikke bussi peale ja veeti Võrumaa järvede ja metsade vahele, et meid kurguni täis sööta-joota, sest sel aastal on välja kuulutatud Vana-Võromaa maitsete aasta, mis veel kestab kuni järgmise aasta kevadeni.
Kõik teavad, et ajakirjaniku töö on väga raske, see on stressirohkete ja tervistkahjustavate ametite edetabelite esikümnes alati sees. Muidugi, peab ju kajastama keerulisi sotsiaalteemasid, mis tahavad hinge seest närida, rindereporter riskib sageli eluga, komandeeringud viivad eri ajatsoonidesse… Arusaadav. Kuid võin kinnitada, et ei ole ka toiduajakirjaniku elu lihtsate killast, eriti kui viiakse niisugusele kahepäevasele söömatuurile, kus iga tunni tagant vaatab plaanis vastu siidrikoda, juustutalu või suitsuliha Meka.
Nüüd jätame kõik veganid kõrvale ja põikan põgusalt ka sellisesse kohta, mille nimi on Siidrimõisa. Siidriga ei ole seal esialgu midagi pistmist, seda seal veel ei valmistata. Küll aga saab sealt väga head jäätist, mida valmistab perenaine isiklikult, ja väga head värsket suitsuliha, mida saab osta vaid neljapäeviti, kell 15–19. Tasub silm peal hoida nende Facebooki kodulehel, sest mõnikord nad teevad ka väljasõite laatadele. Kilo hind on 10 euro ringis ja liha võetakse otse sinu silme all kuumast suitsuahjust. Üle soolatud ei ole, alaküpsetatud ei ole, tõesti mekib väga hästi. Mõnikord korraldatakse Siidrimõisas ka kontserte ja maja nurga taga heinamaal saab näha eriti numpsikuid šoti mägiveiseid, kes on võetud tööle maastikukujundajatena.
Lõpetame Uue-Saaluse veinitalus, mis võtab esimese hooga pahviks seetõttu, et on perfektselt maaliline. Kui jälle filmiga paralleeli tõmmata, siis see koht sobiks kohaliku romantilise veinifilmi tootmiseks, kus lugu kulgeb sel kombel, et mees ja naine otsustavad kogu senise elu pea peale keerata ja rajada üheskoos veinitalu. Nii see tegelikult Maris ja Mati Kivistikul läks ka. Talukoht seisis suvemajana pikki aastaid, kuni ühel hetkel mindi Kreekasse pulma-aastapäeva tähistama, kus tärkas unistus luua veinitalu. Perenaine tunnistab, et lihtne see alustamine kohe kindlasti ei ole, sest väga palju on igasugu reegleid, millest tuleb kinni pidada, palju on täpseid pisidetaile ja muidugi peab täitma hulgaliselt dokumente. Veiniretseptid töötab välja perenaine ise, kohaliku kogukonna abiga, keda kutsub enne retseptide kinnitamist külla mekkima. Jällegi, ma ei teagi, missugusest poest te seda veini osta saaksite, kuid kindel on see, et Uue-Saaluse veinitalul on kodulehekülg ja sealtkaudu saab tellida. Julgen soovitada Saaluse karget, mis on ebaküdoonia ja õunaga. Kui otsite väga magusat veini, siis sellist nende valikus ei ole, nii et maiasmokad jäävad paraku vaeslapse ossa. Tallu on võimalik ka kohapeale külla minna, majutust seal ei pakuta, aga saate tellida ringkäigu ja degustatsiooni.
Uma mekk ei ole mingi niisama naljategemine või üheks aastaks kokku klopsitud ettevõtmine. Uma meki kvaliteedimärk on kasutusel juba kümme aastat ja selle aasta kevadeks oli märgi välja teeninud üle 220 eri tooraine või toidutoote, ettevõtteid, mis on märgi saanud, on sadakond. Seega ei jõua väga põhjalikku ülevaadet anda sellest, mida head-paremat kõike võrokesed pakuvad. Küll aga on tõesti hea see, et isegi kui te ei saa ise Võrumaale kohale sõita, on paljudest taludest võimalik kohalikke tooteid posti teel tellida. Uma meki kodulehele minnes leiate ka retseptikogu, mida ise kodus katsetada, ja kuna maitsete aasta kestab kevadest kevadeni, siis on hulk mitmesuguseid ettevõtmisi veel ees. Teadmisjanustele on seminare ja konverents, mekkijatele laatasid, kohvikute ja restoranide nädal ning lõikuspidu koos õhtusöögiga. Ärge siis maha magage!
Reisi korraldamist toetasid maaeluministeerium ja Võrumaa Talupidajate Liit