„Kes sa oled?“ küsisin talt – teades vaid, et kunagi kuulus ta Teater NO99 truppi – baari ees, keset suitsetavaid inimesi; uus päev oli alanud. Kolm kuud hiljem võib öelda, et temas on ühendatud suursugune segadus ja ebamugavalt terav selgus; ta on ülitundlik ja äärmuslikult jonnakas. Tema vastused on kiire tulise jutina sisse tõmbamiseks. Tal on häiriv komme telefonikõnesid ignoda. Ta teab, kus asuvad parimad salabaarid. Ta on Lõvi tähtkujule iseloomulikult edev, kui tõmbab selga tikitud hiigeldraakoniga bomber’i ja kannab selle ka välja. Ta tegi suvel lihttööd, põhiliselt ladus surnuaial hauaplatsidele kivist rante. Tema lemmikkokteil on Something Stupid, tema nahal on Chaneli Égoïste Platinum, ta silmad on kahvaturohelised ja midagi veel. Tema käele on ta kassi mälestuseks tätoveeritud FOX. Ta kahtleb oma seksuaalses identiteedis. Ta oskab keeta pastat spinatiga. Ta nimetab end introverdiks, kes on õppinud seda varjama. Tema perekond käib ta etendusi vaatamas. Ta on keeleliselt osav, näiteks loomeinimese võluvat hullust võrdleb latekspükstega: äge tundub see ainult kõrvaltvaatajale, kandja pigistab hingetuks. Ta ütleb, et tahab vaid üht – et õde oleks tema üle uhke. Ta seisukohad on jõulised: „Mine ütle Põhja-Tallinna paneelikapeol inimestele, kes pole sündinud, hõbelusikas suus, et saamine ja võtmine on sama asi. See ei ole sama. See on elu. Ja armastus on luksus, sest seda ei saa võtta.“