Eesti, Läti ja Leedu said Vene välisministeeriumilt taas lähkri virtsa näkku.
Meie tähistasime Vene vägede väljaviimise aastapäeva. Eesti välisministeerium säutsus sel puhul Twitteris, et 31. augustil 1994 sai Eesti iseseisvus lõplikult taastatud ja faktiliselt lõppes 1940. aastal alanud okupatsioon. Sama tegid Läti välisminister Edgars Rinkēvičs ning Leedu välisminister Linas Linkevičius.
Vene välisministeerium aga korjas baltlaste säutsud kokku ja kommenteeris oma ametlikus kanalis parastavalt: „OK, veerand sajandit tagasi saite te küll võimaluse saada tõeliselt sõltumatuks, vabaks ja demokraatlikuks. Aga siiski te ei kasutanud seda. „Vabadus on luksus, mida kõik ei saa endale lubada.““
See on sügavalt irooniline. Samal ajal nõudsid meeleavaldajad Moskvas õigust vabadele valimistele. Nad pandi paika eriüksuste jõuga.
See oli järjekordne näide, kuidas pidevalt külvatakse sõnumit, justkui oleks Balti riigid Euroopa Liidus või NATOs kuidagi vähem vabad kui mis tahes maailma suveräänne riik. Mis on muidugi täielik absurd.
Eesti on kõigi põhivabaduste osas maailma esirinnas, Venemaa viimaste hulgas. Eesti on vaba ka oma rahvusvaheliste kohustuste võtmisel ja jätmisel.
Vene propagandamasin on täiesti alusetuid muinasjutte süstinud aastaid.
Seda ja palju teisi jaburdusi on uskunud hämmastavalt suur hulk idaeurooplasi, ka eestlasi.
Näiteks, et Euroopa on kriisis ja alla käiv maailmajagu. Et siin pole „tegelikku“ või „õiget“ demokraatiat. Et siinsed „eliidid“ ajavad vaid enda asja, rahvas ei huvita neid üldse. Et siin toimuvad pidevad vägivaldsed massimeeleavaldused. Et Euroopa riigid ägavad massimmigratsiooni käes. Et kuritegevus on eriliselt suur. Et peredelt võetakse lapsi vägisi ära. Et klassikaline perekond on Euroopas löögi all. Et Euroopa Liitu huvitab ainult homopropaganda.
See kõik on totaalne jamps, millel pole Eesti, Läti, Euroopa või läänemaailmaga laiemalt mingit pistmist. Need kõik on Vene meediakanalite poolt korrutatud ja riiklike propagandavõrkude kaudu Euroopasse tassitud valed.
Võtame kas või viimased paar väidet. Kuskil maailmas pole ligilähedaseltki võrreldavalt nii toetavat perepoliitikat kui Euroopa Liidus. Ammugi mitte Venemaal. Kui vaadata paljukirutud Jean-Claude Junckeri lahkuvat Euroopa Komisjoni, siis polnud homoõiguste teema lähedalgi selle kümnele suuremale prioriteedile. See on marginaalne teema, osa üldisest inimõiguste kaitsest. Esiplaanil olid ja on edaspidi majandusareng, digiühisturg, tulevikku vaatav kliima- ja energiapoliitika, siseturu areng ja paljud teised vahetult inimeste elujärge parandavad tegevused.
Aga miks need nii suurel määral ikkagi meil siin ankrusse on jäänud?
Ühe osa vastustest võisime leida Edgar Savisaare poolikuks jäänud kohtuasja toimikutest. Need olid väärt lugemine. Leidus skandaale, saladusi, sigadusi, seksilaadset kraami – kõike, mis uudishimulikku inimest kõrvu kikitama ajab. Tähtsam on aga, et nägime, kuidas meie pealinnas ja Keskerakonnas asjad aastaid käinud on.
Seal oli aga üks väga huvitav asjaolu veel, millest kirjutas omal ajal Ekspressis Mikk Salu. Nimelt see, milline oli Edgar Savisaare maailmapilt ja vaade rahvusvahelisele poliitikale. Savisaar ei osanud muid keeli peale eesti ja vene keele ning seetõttu pärines tema info maailmas toimuva kohta vastavalt meie kohalikust või venekeelsest meediast.
Seetõttu oligi Savisaar maailmas toimuvast halvasti informeeritud, kaldus paranoiasse ja umbusku. Niisugune pilt pidi 2014. aastal Vene meediat aeg-ajalt jälgides paratamatult tekkima.
See tuleb alati meelde, kui kuskilt jällegi uus ports Vene valitsuse avalikku või varjatud propagandat ette lükatakse.
Meil on väga palju kaasmaalasi, kes oskavad võõrkeeltest ennekõike vene keelt ja kes hea meelega aeg-ajalt vaatavad Vene kanaleid, naudivad sealset suurejoonelist meelelahutust ning venepärast glamuurestraadi. Sinna vahele muidugi ka kogu seda riiklikult toodetud ja hästi sihitud virtsa, mille väikeseks näiteks sobib Vene välisministeeriumi säuts 31. augustil.
See virts määrib täiega, nagu elu näitab.
