Kas on õige panna vanemate hoolduskulud laste kanda?
Eraisikud maksid Eestis eelmisel aastal Sotsiaalministeeriumi andmetel hooldekodu teenuse eest 53 miljonit eurot. Selle hulka mahub eakate endi pension ja nende laste makstavad tasud. Riik koos omavalitsustega kulutas samal ajal hooldekodu teenuse peale ainult 14 miljonit eurot. Järelikult on Eestis praegu ühe hädavajaliku sotsiaalteenuse saamine ja selle kulu suuresti eraasi. Pilt läheb aasta-aastalt järjest õnnetumaks. 2008. aastal oli riigi-omavalitsuste kulu hooldekodude teenustele 11 mln eurot, inimesed maksid kokku 17,5 mln. Viimase kümne aastaga on riigi ja omavalitsuste kulu hooldekodu teenuse rahastamisel suurenenud 3 miljoni euro võrra, inimeste kulu aga 36 miljoni euro võrra.
Miks on üks oluline teenus jäetud nii suures ulatuses inimeste ja perede õlule? Seda küsimust justkui ei olekski olemas. Tervishoius pööratakse palju tähelepanu inimeste omaosalusele teenuste eest maksmisel – selleks, et ravi ja ravimid oleksid kättesaadavad, ei saa omaosalus muutuda liiga suureks ja seda näitajat jälgitakse pidevalt. Aga hooldusteenuse puhul on millegipärast normaalne, et teenuse maksab kinni inimene ise täie rauaga ja kui tal raha ei jätku, siis teeb seda tema perekond. Riik ja omavalitsus tulevad mängu alles siis, kui ka perekonnalt midagi võtta ei ole.
Läinud aastal oli keskmine hoolekodu kulu inimese kohta 8200 eurot. Pension katab heal juhul umbes poole sellest, aga võib-olla ka vähem. Ühes peres võib olla mitu hooldust vajavat eakat pereliiget. Halb õnn, aga mis teha, meil Eestis tuleb sellega lihtsalt arvestada. Sest meil on liberaalne eraõiguslik hoolekande mudel. OECD tõi juba 2011. aastal „Riigivalitsemise raportis“ välja, et selline mudel ei toimi, kus ministeerium kujundab poliitikat ja sätib teenuste standardeid, aga rahastus on omavalitsuse õlul. Lõpuks ei vastuta otseselt keegi selle eest, et hooldusteenused oleksid eakatele inimestele kättesaadavad või kuidas asutustes inimesi koheldakse. Kui hooldekodud kuuluvad eraisikutele või omavalitsusele ning teenuse maksavad kinni inimesed ise, siis ebainimliku kohtlemise juhtumitel saabki sotsiaalminister ainult käsi laiutada ja öelda, et midagi teha ei anna – kogu võim ja vastutus on hoopis asutuse käes.
Pole märgata diskussiooni selle ümber, kas ei peaks kirjeldatud mudelist loobuma ja tagama inimestele mingisugusegi toe hooldusteenuse kättesaamiseks. Ning mitte ainult neile, kellel peret ei ole või perel sissetulek täiesti puudub. Meil on pildil hoopis kolmandajärgulised teemad – kui mitu tundi peab olema hoolekandeasutuse töötaja koolitatud ning avalik väitlus on tasemel, et kes on laisk ja lohakas, kui teenuse hind peaks seetõttu tõusma.
Vaevalt, et riigieelarves leitakse raha hooldusteenuste kättesaadavamaks tegemiseks. Lahendused tuleb leida süsteemi seespidistes muutustes. Praegune rahastusmudel ei pane omavalitsust huvituma odavama ja võib-olla hoopis sobivama lahenduse leidmisest. Selle asemel, et pakkuda eakale inimesele näiteks koduteenust, on odavam ja lihtsam perekonnaseaduse ja vanemate ülalpidamiskohustuse toel panna ta hooldekodusse, jättes kulud pere kanda. Teiste teenuste pakkumine, kuhu omavalitsus ise rohkem panustab, ei ole viimasele lihtsalt otstarbekas. Muidugi on tublisid omavalitsusi, kes lähtuvad inimesest ja leiavad talle parima, kuid omavalitsuse vaatevinklist on see vastuvoolu ujumine, sest kogu süsteem soosib inimesele kallimat lahendust. Seda kinnitab ka statistika. Eakatele mõeldud koduteenuse saajate arv on kümme aastat püsinud paigal – seda saab aastas umbes 6500 inimest. Hooldekodudes elavate inimeste arv aga kasvab igal aastal paarisaja inimese võrra. Pole mõtet putitada kanajalgadel maja, luues uusi teenusestandardeid. Vaja on loogilist ja toimivat süsteemi ning sellist rahastusmudelit, kus neil, kellel on kohustused ja vastutus, on selleks ka vahendid.
Muidugi võib igaüks osta endale või oma lähedasele head ja kvaliteetset hooldusteenust ning eraturg selliseid võimalusi pakub. Probleem on selles, et teenus käib enamikule inimestele ja nende peredele üle jõu. Asjaolu, et Eestis on eakate inimeste suhtelise vaesuse näitaja Euroopa Liidu vaesustabeli tipus, ei tee pilti kuidagi paremaks. Aga siiski, võib-olla pole riiki vahele vajagi? See mõte haakuks hästi II pensionisamba reformi loogikaga – igaüks seisku oma vanaduspõlve eest ise või jätku vanaduspõlve kulud oma laste kanda. Heidame solidaarse ühiskonna üle parda – igaüks saab ise hakkama.
