Ma ei hakanud talle kirjeldama, kuidas mul on pool kööki täis kõikmõeldavaid prügi sorteerimiseks mõeldud anumaid (lisaks plastpakenditele ikka ka kotike klaastaara jaoks pluss vanapaber pluss taaskasutusse viidav kraam), mille vahel loovides püüan kuidagi elu mõtet säilitada. Sest kogu seda prügi üldse ei tekikski, kui mind ei oleks...

Tööl pakkus Külli-Riin sünnipäeva puhul torti, väga maitsev oli. Jälle ma näen laual ühekordseid taldrikuid, porises Toomas (õnneks siiski olid need biolagunevast materjalist).

Ma tunnen end süüdi iga kord, kui poes avastan, et olen Maalehelt kingiks saadud avoska koju unustanud ning laon oma kauba kilekotti.

Juba ammu ei julge Krister, kelle kirg on teadagi lendamine, mainida, et ta leidis soodsa hinnaga piletid Stockholmi (tõsi, läbi Kuala Lumpuri ja Bandar Seri Begawani), sest lennukikasutajad on ülemaailmses häbipostis, süüdistatuna kliimasoojenemises ja ökokatastroofis, ning peavad tundma lennuhäbi.

Muidugi sõidab mu auto ökorežiimil, kuigi ma ei tea, mida see tähendab või kui palju see rahakotti või loodust säästab. Ja mul on väga piinlik, et ei läbi neid väheseid kilomeetreid jala või jalgrattaga.

Ma tunnen end süüdi iga kord, kui poes avastan, et olen Maalehelt kingiks saadud avoska (eesti keeles tuntud kui sibulavõrk) koju unustanud ning laon oma kauba kilekotti. Ma tunnen end süüdi, kui nutitelefoniga pilti teen, sest Google’i serveriparkides (mida firmal on miljoneid) kulub minu mõttetute fotode säilitamisele hulganisti energiat. Ja muidugi siis, kui söön liha, mõeldes sellele metaanikogusele, mis mu kotleti tootmiseks kulus. Aga ka avokaadot ampsates mõtlen, et Mehhikos raiutakse minu maiustamise tõttu hektarite kaupa männimetsi.

Ühesõnaga – võin endal diagnoosida kliimaärevuse.

2017. aastal avaldas Ameerika Psühholoogiline Assotsiatsioon (APA) uuringu „Vaimne tervis ja meie muutuv kliima“. Kliimamuutused (tormid, üleujutused) mõjutavad otseselt meie füüsist, mis omakorda tingib käitumise muutumise (näiteks migratsioon), aga toovad kaasa ka psühholoogilisi muutusi.

APA nimetab esimesena kliimaga seonduvad hoiakud – eitamise ja (tõele näkku vaatamisest) eemalehoidmise. See on ka mõistetav – kuna inimene ei taju vahetuid muutusi, mida ta ise saaks looduskatastroofide ärahoidmiseks teha, siis ta parem hoidub abituse- ja lootusetusetunnetest ega mõtlegi kõikide nende hirmutavate ohtude – malaaria, koolera, dengepalavik jne – peale. See kõik toimub kuskil kaugel, ebamäärases tulevikus, mitte minuga! Seda suhtumist nimetatakse psühholoogiliseks distantseerimiseks.

Millegi peale mitte mõtlemine mõjub aga alateadvuses vastupidi ja nii see ärevuse tase kasvabki.

Sündroomi, kus ­kliimamuutustele mõtlemine põhjustab hirmu, jõuetustunnet, ärevust ja väsimust, nimetas Austraalia psühholoog ja filosoof Glenn ­Albrecht 2010. aastal ökoärevuseks. Teda on pikka aega huvitanud ökosüsteemide tervise ja inimeste vaimse tervise seosed. Ta räägib ka ökoparalüüsist – apaatiast, mis inimest tabab, kui ta taipab, et hõõglambi võib ta ju leedlambi vastu vahetada, aga suurt muud ta maailma päästmiseks teha ei saagi. Või lootusetusetundest, nähes, kuidas tema armas kodukoht hoolimata tema pingutustest reostub (ingl solastalgia).

Eriti altid muretsema on lapsed, kuna nende närvisüsteem on nõrgem ja nad elavad selliseid asju tõsisemalt läbi.

Muretsemine kliimamuutuste pärast ongi õige ja põhjendatud. Probleemiks (ja terapeudi sekkumist vajavaks) muutub see siis, kui inimene kaotab nende mõtete tõttu oma igapäevase eluvõime ja langeb halvavasse masendusse.

Kliimamuutustega seonduvad psühholoogilised protsessid on psühholoogide üha suureneva tähelepanu all.