Arvutimängu „Disco Elysium“ kaugeks eelkäijaks oleva Robert Kurvitza romaani „Püha ja õudne lõhn“ tagakaane blurb ja esimese peatüki „Charlottesjäl“ algus on ka täna, kuus aastat pärast romaani ilmumist ikka sama lõikavalt haaravad kui esmakordsel lugemisel.

Romaani „Püha ja õudne lõhn“ lugemine on kummastav seiklus. Lootusetu on seda püüda paari lausesse kokku võtta. Teose erinevad harud hoiavad kangekaelselt harali, kuna tegevus toimub eri aegadel ja eri kohtades, kuid samal ajal kogu aeg siin ja praegu. Kurvitza erakordne trikk on suruda aeg ja ruum kokku üheks füüsiliselt tervikuks, just nagu vaataks kahvatut talvepäikest läbi piimjale paberile trükitud vana­aegsete maakaartide paki. „Täielikult hävitatud inim­olend keerab endale suitsu vastselt halli vajunud Kirde-Samara taigas, Nad-Umai ökoregioonis. Kakskümmend kilomeetrit lõunas algab maailm, Samara Rahvavabariigiga. Neli tuhat kilomeetrit edasi, kirdes, on ­Katla iisola ja seda, mis nende kahe vahele jääb, ei tea keegi.“ Ja paar lehekülge edasi: „Sada viiskümmend aastat tagasi, ühel teisel iisolal, Graadi iisolal, Mirova linnas sajab lund. On südatalve õhtu, aga tuhanded inimesed on sadamasse kogunenud. [---] Rahvas lehvitab, nad jätavad hüvasti taevasse kerkiva õhulaevaga. Puidust ja niklist luik tõuseb üles tuisu sisse, ta rõdukorvidelt lehvitab rahvale vastu maailma esimese interisolaarse lennu reisijaskond: uhkelt riides pürjelid, ees enneolematu seiklus.“

Kunagistest vestlustest raamatuga seotud inimestega mäletan, et sündima pidi romaanitsükkel, mis koosneb 7–10 osast. Esimese ja ainsa paberkandjal ilmunud osa alapealkiri on „Proloog romaanitsüklile“ ja õhukeste kaantega köite seljal on järjenumber #0. 2013. aastal tundus romaanitsükkel peaaegu võimalikuna, aga toona oligi hoopis teistsugune, aegluse ajastu. Praegu on tuleviku etteplaneerimine isegi globaalses mastaabis kahanenud ühele nädalale. Ja nüüd tuleb küsida, kas see on hea või halb, et mingit romaanitsüklit ei tulnudki ja selle asemel sündis „Disco Elysium“. Arvutimängu viimaste päevade hästi koordineeritud turundustormis kõlas ka ütlus, et kirjaniku unistus on näha oma tegelasi ellu ärkamas ja et mängus on see võimalik. (Sõltub tegelastest muidugi.)

Mängu dialoogidesse väidetavalt kirjutatud miljon sõna mõjub muljetavaldavalt. Romaanis „Püha ja õudne lõhn“ on ligikaudu 80 000 sõna. Kümneosalises romaanis olekski ehk jõutud miljoni sõnani välja. Kas dialoogikasti jah/ei valikutesse surutud lineaarne tegevusliin hoiab elus ka kõige tähtsama Kurvitza romaanis – erinevate aegruumide paralleelse tajumise –, selgub siis, kui see läbi mängida.