„Ürgmäng“ sai Berliinis punase tule: võõrad lasteaedadesse ei pääse
Mõeldud on algupärast ja ürgset rassimist, nagu lapsed ja noored loomad seda omavahel teevad. Hiljuti ka Saksamaale jõudnud ja paaris evangeelses lasteaias juba järeleproovitud „ürgmängus“ trallivad võhivõõrad täiskasvanud neile tundmatute lastega. Donaldsoni pedagoogilise käsitluse järgi peab matil müramine vähendama üksikisiku ja grupi vahelisi pingeid ning pakkuma vägivalla ja agressioonide asemel sõbralikkust ja armastust. Igaühest võivat saada lastega mängimas käija: selleks on vaja vaid osa võtta 200–250 eurot maksvast kursusest, mis siis lasteaedade müramismatile uksi avab. Kuid kõigile lapsevanematele ei sobi teadmine, et võõrad täiskasvanud – enamasti onud, aga ka mõned tädid – nende lapsi mudivad, embavad ja neil mitmekesi enda otsa ronida lubavad. Vanemad kardavad – ja küllap põhjusega –, et kursuseraha maksnute seas võib olla ka pedofiilselt kriminaalsete kalduvustega inimesi, seda enam, et keegi ei küsi mängijate tausta ega tunne huvi motivatsiooni vastu. Kõiki ei veena ka selgitus, et lastele omane ürgne mänguvajadus sisaldab endas alati ka kehalist kontakti, millest tänapäeva lastel puudu jääb.
Donaldson kritiseerib, et tsivilisatsioon näeb mängudes üksnes võistlust, teistega võrdlemist, et ise parem olla. Sedasi olevat mängimine kaotanud oma ehtsa ja algse mõtte, kehakontaktid piinlikuks muudetud. Tema enda mängukaaslasteks on tema sõnutsi olnud aegade jooksul paljud erivajadustega lapsed – jõukude liikmed, pagulased, tänavalapsed, vangid, vähihaiged –, aga ka „delfiinid, vaalad, lõvid, hundid, grislikarud, paavianid ja liblikad“. Kui mitte varem, siis sellel kohal peaks kerkima küsimus mehe adekvaatsusest, mida uurinud ongi leidnud võltsandmeid biograafias. Tegu pole mitte endise professori ja ka mitte pedagoogiga, vaid geograafiharidusega ülikoolidotsendiga, kes ometi usub end teadvat, kuidas maailma paremaks muuta. Donaldsoni väited „sügaval sisemuses juurdunud negatiivsete käitumismudelite uuteks harjumusteks kujundamisest“ ega „optimaalsete tingimuste loomine õppimiseks, enesearenguks ja loovuseks“ pole teaduslikult tõestatud. Samas on vähemasti kiriklikud lasteaiad olnud agarad Original Playd proovima. Sest „kui palju on lapsi, kellel ei olegi isa, kelle emal on palju muud tegemist kui lapsega vaibal mürada? Neile tuleb ju kah anda võimalus tunda onu tugevat kallistust, katsuda tugevaid lihaseid ja tunda teistmoodi kehakontakti kui emmega!“
Kiriku seisukohale vaatamata tegi Berliini senat paljude meelest õige otsuse, keelates võõrastel lasteaedades mängimas käimise. Nii juba on Austrias, kus asub Original Play Euroopa pääkorter: traumaterapeut Huberi hinnangul olevat mäng sellisel moel otsekui „kutse laste kuritarvitamisele“. Samas on Original Play Euroopas endiselt lubatud näiteks Rootsis, Kreekas, Tšehhis, Šveitsis ja Hollandis.
Kas „parem enne keelata kui pärast kahetseda“ on tark? Viimase Spiegeli arvates mitte, sest põhimõte õpetada lapsi aru saama, missugust kehakontakti ja kui palju nad tahavad, olevat ju hää. Ei keelata ju ära judot, kui treener on mõnele lapsele käe püksi toppinud, ega võimlemist, kui treener pilastanud 250 last. Ürgmäng õpetavat, kuidas üksteisega haiget tegemata ümber käia ja ise piire määrata.
Just siin jookseb piir minul, kes ma häätegevat partermaadlust eri vanuse- ja kaalukategooriate vahel aktsepteerida ei saa. Pean õigeks, kui lapsed üldse ei suhtle võõrastega, ei lase neil ennast meelitada maiustuste, kassipoegade ega autosõiduga. Pigem jäägu kümnetel mittepedofiilidel lastega müramata, kui et veel üks ohver juurde tuleks.
