Hädas suure isiksusega
Kui kellegi kohta öeldakse, et ta on suur isiksus, siis midagi head see ei tähenda. Enamasti mõeldakse selle all probleeme, mida nimetatud kodanik teistele põhjustab. Suur isiksus – see kõlab nagu hoiatusmärk inimsuhete kiirteel. Hoiatusmärk neile, kes ise nii suured isiksused ei ole (või ennast selleks ei pea). Seda hoiatusmärki kasutavad isegi arstid. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis (praegu kasutatakse versiooni RHK-10) leidub terve hulk psühhiaatrilisi diagnoose, mis on lahterdatud isiksusehäirete alla.
Ta ei hooli elunormidest, etiketist, viisakusest ega kommetest, millest kinni pidamist „tavainimesed“ normaalseks peavad. Ta võib täiesti lambist solvuda ja kahtlustada teisi pahatahtlikkuses. Ta võib tunduda emotsionaalselt külm nagu kala, ükskõikne, hoolimatu, kalk, vastutustundetu, süüdimatu, teisi süüdistav, amoraalne, impulsiivne, dramaatiline, manipuleeriv, kangekaelne, egotsentriline, satub pidevalt mingitesse jamadesse jne. (Loodetavasti ei leidu siiski sellist isendit, kellel esinevad kõik maailma halvad iseloomujooned komplektina.)
Arvatavasti on igaüks elu jooksul mõne sellise fruktiga kokku puutunud, kelle puhul tahaks ise ka pead vastu seina taguma hakata või siis joosta nii kiiresti nii kaugele, kui annab.
Aga kui selline inimene satub arsti vastuvõtule, pole doktoril õigust kabinetist välja joosta. Ta peab midagi ette võtma. Alustuseks valib ta diagnoosi isiksusehäirete lahtrist, mida psühholoogid-psühhiaatrid isekeskis ka „diagnooside prügikastiks“ nimetavad.
See nimetus kannab endas meeleheite pitserit. Nii nagu „raske iseloomuga“ tüübiga ei saada hakkama tööl, koolis ja kodus, ei oska nendega eriti midagi peale hakata ka meditsiin (erinevalt näiteks skisofreeniast, millele leidub üsna tõhusaid raviskeeme).
Aga arstid vähemalt püüavad.
Kas rasket iseloomu saab ravida tablettide-süstide-teraapiatega, arutatigi möödunud reedel Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakonverentsil „Avades isiksusehäirete käsitlusi“.
Isiksusehäirete levikut populatsioonis üldiselt ei osata arvuliselt hinnata, sest arstide (või ka vangivalvurite) huviorbiiti satuvad õnneks vähesed. Arvatakse, et lääneriikides on neid 12–15 protsenti, mõnes uuringus pakutakse suurematki arvu.
Neurobioloogid on hoolega otsinud isiksusehäirete „molekule“, sest kui leitaks ajukeemia valem, mis sunnib suurt isiksust end antisotsiaalselt üleval pidama, ennast vigastama või suitsidaalselt käituma, õnnestuks ehk välja töötada ka vastikut käitumist ohjeldav ravim. Seni aga, tõdeb Tartu Ülikooli professor, psühhofarmakoloog Jaanus Harro, pole isiksusehäiretel selget neurobioloogilist mustrit tuvastatud. „Raske iseloomu“ vastu tabletiga ei saa. Küll aga leidub tablette, millega reguleerida üksikuid sümptomeid, näiteks agressiivsust. Ja iga uus uuring heidab pisut valgust suure isiksuse ajuehitusse – näiteks teame nüüd, et neil võib olla raskusi näoilmete tõlgendamisega. Teades, et teine tõlgendab neutraalset ilmet vihasena, saab temaga suheldes naeratuse vms emotsiooni väljendamisega veidi üle pakkuda, et see info talle kohale jõuaks.
Psühhiaatrid räägivad muidugi ainult neist, kellel on isiksusehäire kliinilises mõttes, kes oma veidruste või ebaadekvaatse – tihti ühiskonnavastase – käitumisega vaevavad nii iseennast kui ka ümbritsevaid ja otsivad abi.
Abi oleks teatud psühhoteraapia meetoditest. Need on pikaajalised, paranemine võtab 2–10 aastat. Keskendutakse mitte niivõrd patsiendi suhetele (need on isiksusehäirete puhul alati keerulised), kuivõrd tööle, harrastustele jm tegevustele, mida on lihtsam jälgida nii terapeudil kui ka patsiendil endal. Eesmärk on muuta oma käitumist, mõistusega. Lihtne see pole.
Üht huvitavat isiksusehäiret (mida aga RHKs hetkel ei leidu) meenutas PERHi konverentsil psühholoog Maie Kreegipuu: Vene psühhiaater Pjotr Gannuškin soovitas juba möödunud sajandi 30. aastatel lisada nimekirja „konstitutsionaalselt rumalate“ grupi. Need on inimesed, kes näivad targemad, kui nad tegelikult on (ja jõuavad seetõttu elus väga hästi edasi). Kas keegi teab ravimit, mis neid raviks?
