Eesti Wabariigis peeti Türgit sõbraks ja sugulaseks

Kahe maailmasõja vahelisel ajal olid Türgi ja Eesti head sõbrad. Ja mitte ainult – president Päts pöördus president Atatürgi kui sugulase poole.

Esimese maailmasõjaga trambiti niigi hinge vaakuv Osmanite Türgi mutta. Riiki ootas ees alandav Sèvresi rahuleping ja tükeldamine. Kõik ilmselt läinukski nii, kui tol saatuslikul hetkel poleks türklasi ühendanud maailmasõjaaegse Türgi noorim kindral Mustafa Kemal, mees, kes oli omandanud lahinguis võitmatu väejuhi kuulsuse. Türklased keeldusid lepingut ratifitseerimast ja alustasid võitlust. Kemali juhtimisel löödi iseseisvussõjas kreeklasi ja loodi uus tugev Türgi riik.

Kõik see toimus samal ajal kui meie vabadussõda – türklaste vabadussõda algas mais 1919 ja lõppes Türgi Vabariigi väljakuulutamisega 29. oktoobril 1923. Türgi vabanes lääneriikide mõjuvõimust ja sundis neid uue Türgiga arvestama. Samal aastal valiti Kemal – hüüdnimega „Gazi“ (võitmatu) – Türgi presidendiks. Olgu öeldud, et erinevalt suurtest lääneriikidest otsustas Türgi tunnustada Eesti Vabariiki de jure väga kiiresti: 23. jaanuaril 1924, kui Türgi Vabariigi enda väljakuulutamisest polnud veel möödunud kolme kuudki!

Sõprusleping mässu mahasurumise päeval

Eestis oldi siis türklaste vabadusvõitlusest juba mitu aastat teadlikud. Üks esimesi kirjutisi sellest ilmus Päevalehes 8. juulil 1919, kus teatati, et Mustafa Kemal on astunud „Türgi keskvalitsuse vastu käiva liikumise etteotsa“ ja kutsub „rahvast maakaitsmiseks ühinema“.