Kliimahüsteeriaga kaasnev retoorika ei arvesta üldse tõsiasjaga, et vabas maailmas ja vabaturumajanduses asjad nii lihtsalt ei käi. Või täpsemalt: kuna ühiskondlik süsteem on inimese peegeldus, siis tunnistagem, et ahnus ja isekus on inimese loomuses ja seda sealt välja ei kisu. Koputada inimeste südametunnistusele ja öelda, et planeedi päästmise nimel tuleb maakohtades loobuda sisepõlemismootoriga sõidukitest, lihasöömine lõpetada ning kõiki rõivaid taaskasutada? Unustage ära, midagi sellist ei juhtu! Elame kord ja praegu!

On rumalus loota, et kogu maailma rahvad kliima päästmise nimel vabatahtlikult oma elatustaset allapoole tõmbaksid.

Eesti on turvalises maailmanurgas, kus üleujutused, immigrandid ja ülekuumenemine pole reaalsed ohud. Euroopa Liit see-eest pingutab kliimahüsteeriaga rängalt üle. Kollektiivsete lollustega on varemgi silma paistetud. Näiteks tasub meenutada Euroopa Komisjoni poolt pealesurutud kurikuulsat „säästupirnide“ kampaaniat. Ning süsinikulekke tšempionid on hoopis USA, Hiina, Venemaa, India ja Indoneesia. USA paneb sel teemal tuima, Hiina ja Venemaa on avalikult silmakirjalikud – kirjutavad lepingule alla, et keegi nende kallal ei näägutaks, aga saastavad samamoodi edasi.

Eurooplased ja ameeriklased on oma biifsteeki ja Viini šnitslit juba sajandeid süüa saanud, nüüd tahab liha ka kolmas maailm. Mitte miski ei peata miljardeid Aasia inimesi, kes on tänaseni elanud alla igasugust elatustaset ja kelle käeulatuses on nüüd „normaalne“ tarbimine arenenud maailma mõistes. Kes ütleb neile, et „sorry, aga jõudsite meie peole liiga hilja, lihasöömine ja autode tootmine on lõpetatud“?

Pole ime, et kliimahüsteeria ajastul kuuleb nii palju vasakpoolset retoorikat – ikka peab ja tuleb, vähendame ja kahandame. Ja kui vaja, siis kehtestame ja kohustame! Selge on see, et üleskutsed kogu maailma rahvastele kliima nimel oma elatustaset kollektiivselt allapoole tõmmata on rumal utoopia. Vasakpoolne sunnimehhanism viiks varem või hiljem võitluseni inimeste vabaduse eest talitada ise nii nagu tahad. Kapitalism lähtub vabadusest valida ise oma tee.

Mis meist saab? „Ei tea, ei tea,“ nagu ütles vürst Gabriel preili Agnesele. Võib-olla muutub ühel hetkel teaduslik paradigma ja kliimamuutustele suudetakse vaadata ilma massihüsteeriata. Poliitikud ehk väsivad tühja kliimatünni tagumisest. Võib-olla kohaneb kliima meiega. Võibolla kohaneme meie muutuva kliimaga. Elame – näeme!