Margit Lillaku (42) dokumentaalfilm „Südamering“ räägib Mõisamaa ökokeskuses Märjamaal tegutsevast kogukonnast Väike Jalajälg – selle entusiastlikust ülesehitamisest, ilusast õnneajast ja ka kurvast hääbumisest. See film on mitmeski mõttes erakordne, nii oma ajateljelt (režissöör võttis seda üles viis aastat), avameelsuse astmelt (tegelased lahkavad kaamera ees kõige intiimsemaid ja valusamaid teemasid, sealhulgas kirglikku armukolmnurka) kui ka seal aset leidvate lausa shakespeare’liku tragöödia mõõtu sündmustelt (armukadedus, reetmine, rängad saatuselöögid).
Margit, kuidas sa üldse tulid mõttele Väikesest Jalajäljest filmi tegema hakata?
See lugu on päris jabur. Mul oli pärast teist last sünnitusjärgne depressioon. Mul oli platsenta sügavkülmas ja ma mõtlesin, et laseks sellest platsentakapsleid teha, nende söömine pidi aitama. Sain kokku oma tuttava Kadriga, kes mulle neid tegi. Läksin platsentateradele Nõmme turu parklasse järele (itsitab). Uurisin Kadrilt muu hulgas, kuidas elu läheb, ja ta rääkis, et hakkab ökokogukonda kolima. Mul läks selle peale tuluke põlema ja sõitsin Sännasse ökokogukondade kokkutulekule. Ma polnud sellise asjaga varem üldse kokku puutunud. Hakkasin kiiresti tegutsema, tulevasi tegelasi ükshaaval veenma. Nad olid algul üsna umbusklikud. Uurisid ühte- ja teistpidi, et mis sa tahad teha ja kas sind ikka ökokogukondlik liikumine huvitab. Vastasin ausalt, et tegelikult mitte niivõrd – mind huvitab ennekõike inimene.
Aga kuna ma alguses veetsin kogukonna elanikega koos palju aega ja tegin kaasa paljud nende esoteerilised praktikad, siis ajapikku umbusk kadus. See oli minu jaoks ikka kõva mugavustsoonist välja tulemine. Füüsiliselt tegin ka transformatsiooni läbi, tuiasin ringi kalossides ja puhvaikas – ja seda üldsegi mitte teadlikult. Hüppasin pea ees sinna sisse ja sulandusin.
