Kui esimesel pereliikmel kõrge palavik tõusis, ei osatud sellele erilist tähelepanu pöörata. Ikka juhtub. Aga siis tekkis palavik veel kahel pereliikmel.

Kojutuleku eel suhtleb pere­ema oma õega, nimetame ta Anneks. Kodumaal viibiv Anne saab teada, et tema õe pere elas samas hotellis koos hulga hiinlastega ja pereliikmed jäid järjest kummaliselt haigeks. Vietnamis on kinnitatud küll vaid kaheksa uue koroonaviiruse juhtumit, aga üleilmne olukord teeb valvsaks.

Kuidas peaks üks kodanik käituma, kui tahab olla kindel, et ei too Eestisse mingit ravimatut viirust? Kas peaks kohe pärast kodumaale saabumist end kuskil testida laskma? Millal peaks tervise pärast tõsiselt muretsema hakkama? Kas kiirabist või EMOst abi otsimine on lihtsalt nende tüütamine? Aga äkki peaks ikka midagi tegema?

Anne soovib perekonnale turvalist reisi tagasi Eestisse ning annab lubaduse – ennekõike enda hingerahuks – vastused välja uurida. „Ma tean, et selle haiguse Eestisse jõudmise risk on väike. Aga see saab väikseks jääda vaid juhul, kui me iga kahtlust kontrollime,“ selgitab ta.

Reedeõhtused vestlused riigiga

Kuna tööpäev on juba läbi, ei saa Anne oma perearstile helistada. Ta valib hoopis 1220 ehk üldise perearstide nõuandenumbri – küllap osatakse sealt abistada. Anne jutustab kogu loo: kuidas pere oli reisil ja siis jäädi järgemööda haigeks, ning tahab teada, kas midagi peab tegema või kuskile pöörduma.

Infoliini töötajad peavad enamasti andma nõu haigussümptomite põhjal. Kui siis järsku keegi ­uurib, kuidas käituda, kui on oht Eestisse mingi nakkushaigus tuua, võtab see nõuandja esialgu kohkuma. Igaks juhuks soovitatakse pöörduda nakkuskliiniku poole, mis on spetsialiseerunud sellistele haigustele.

Anne helistab nakkuskliiniku registratuuri. Taas räägib ta oma õe perekonna loo: viis inimest on ­Aasiast Eesti poole teel, neist kolm palavikus. Registratuur suunab kõne edasi. Anne räägib sama loo kolmandat korda. See pole õige koht, kust sellist infot küsida, vastatakse talle ja antakse uus number – arstide kabinetti.

„Seal oli huvitav suhtumine,“ räägib Anne. Nähtavasti ei osanud keegi reede õhtul oodata kõnet kodanikult, kes püüab teada saada, kuidas käituda võimaliku nakkuskahtluse korral. Anne kordab – neljandat puhku – juba mantraks kujunevat lugu arstidelegi. „Jäi mulje, et miks ma üldse neile helistan,“ kirjeldab ta reaktsiooni. Arstid ei esita täpsustavaid küsimusi sümptomite kohta, kuid peavad veidi omavahel aru ja pakuvad, et tulgu siis haiged kliinikusse. „Ma ei teadnud nakkuskliinikust midagi ja küsisin, kas see on ka laupäeval lahti. Sain teravas toonis vastuse, et eks haiglad töötavadki 24/7.“

Vahepeal peab Anne nõu ka sõpradega. Õe perekond teeb koduteel vahemaandumise Stockholmis. Rootsis on seni teada üks kinnitatud koroonaviiruse juhtum. Ehk kontrollitakse seal Aasiast saabuvaid inimesi, on ju ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) kuulutanud välja üleilmse hädaolukorra?

Abivalmis välisministeerium

Anne valib välisministeeriumi infoliini numbri ja esitab oma monoloogi viiendat korda. „Seal oli väga professionaalne ja asjalik suhtumine,“ kiidab ta. Esimest korda tunneb Anne, et keegi mõtleb temaga vähemalt kaasa ja püüab arutleda lahenduskäikude üle. Ja seda asutuses, mis ei tegele tervishoiuga. Ministeeriumiametnik aga ei tea, kas rootslased kedagi kontrollivad. Pikamaalennu käigus võib ju muutuda nii perekonnaliikmete tervis kui ka olukord lennujaamas. Kui Stockholmis maandumise järel on abi vaja, helistagu, julgustab ametnik kõnet lõpetades.

Mõni minut hiljem helistab sama ametnik Annele tagasi, et täpsustada: Eestis oleks kõige õigem infot küsida Terviseameti ööpäev läbi avatud infotelefonilt.

Võib-olla polekski Anne sellel teemal niivõrd tundlik olnud, kui ta poleks alles sügisel oma sõbrannat kaotanud. Sõbrannal olid tugevad kõhuvalud, kuid ta arvas, et ei tasu kiirabi tülitada. See oli saatuslik alalhoidlikkus, järgmisel päeval naine suri.

Kuigi õde oli juba kojusõidu eel veendunud, et neil koroonaviirust kindlasti pole, valib Anne reede õhtul ikkagi terviseameti infoliini numbri. Juba kuuendat korda sama lugu ette jutustades tunneb ta, kuidas närvid on juba üsna pingul. Terviseametist kinnitatakse talle: Eesti on otsustanud kuulutada uue koroonaviiruse riskiallikaks vaid Hiinast saabuvad inimesed. Teisi ei kontrollita. Mingu õe pere esmaspäeval perearsti juurde.

„Aga kuidas saab nii olla, et haiged inimesed, kes võib-olla peaks olema hoopis isolatsioonis, võivad mitu päeva rahulikult ringi käia ja võib-olla ka teisi nakatada?“ uurib Anne edasi.

Ja kuuleb vastuseks: praegu ei näe terviseamet, et oleks põhjust muretseda, kui peale palaviku muid sümptomeid ei esine.

Anne süda ei jää rahule: kuidas teab üks tavaline inimene, millal sümptomite pärast muretseda? Mida üleüldse märgata? Mõnikord võib kopsupõletiku põdeda suurema köhatagi. Selget vastust ta aga ei saa.

Terviseametist lisatakse siiski, et kui pereliikmed jäävad veel haigemaks, mingu EMOsse – kõik haiglad teavad, kuidas peab käituma.

Asi on põhimõttes

Kui Anne õe pere viimaks laupäeval Eestis maandub (Stockholmis neid kuidagi ei kontrollitud), on veel neljaski inimene palavikku jäänud. Õnneks on teistel palavik alla läinud. „Kindlasti ei ole meil koroonaviirust,“ on pereema endiselt kindel. Tallinna lennujaamas kuuleb ta ka õe elamustest riigiametitega suhtlemisel.

Anne ütleb, et tema jaoks polegi asja iva selles, kas ja mis haigus ta õe perel oli. Ta tahab teada, mida teha siis, kui tõesti kriis on käes. Asjaomastest riigiasutustest ta seda infot ei saanud. Kui tal näiteks oleks Hiinas tuttavad, kes hommepäev Eestisse jõuavad, ei oskaks ta midagi pihta hakata isegi juhul, kui need inimesed oleks tõesti riskipiirkonnast pärit. Mida teha? Kuhu teatada? Kuidas olla?

„Kommunikatsioon lonkas,“ ütleb Anne. ­Arvestades, et ehituspoed ja apteegid on näomaskidest tühjaks ostetud, on ühiskond kindlasti ärevil ja valmisolek haiguse saabumiseks suur. Ent kui olukord tõsiseks kisub? Anne arvates ei piisa sellest, kui kuskile veebilehele on info kirja pandud. Mis saab näiteks vanuritest, kes internetti ei kasuta? „Inimesed on mures, ajakirjandus muudkui räägib haigusest, aga tervishoiu­ametnikud ei suuda võtta seisukohta ja konkreetset nõu anda,“ hindab ta.

Anne oleks olnud rahul ka vastusega, et tema mure on asjatu, kuna kirjeldatud asjaolud pole kindlasti viirusega seotud. Tema aga kuulis umbmäärast juttu riskipiirkondadest ja koges suhtumist, mille peale tekib pigem häbi- kui turvatunne.

„Kui ma oleks nädala sees helistanud – võib-olla oleks kogemus hoopis teine,“ lisab Anne veel.

Esmaspäeval, kaks päeva pärast kodumaale saabumist läks Anne õe pere perearsti juurde. Arst ei pidanud vajalikuks neid koroonaviiruse suhtes testida.