Juba siis, kui uudised viiruse kiirest levikust Eestisse jõudma hakkasid ning Maailma Terviseorganisatsioon olukorra kriisiks nimetas, uuris mehe elukaaslane Eestis, kas mehe naastes peaks teda kuskil üle vaatama. Perearstikeskuses soovitas pereõde ühendust võtta, kui peaks ilmnema uuele viirusele iseloomulikke sümptomeid. Sama soovitas ka üks eraarst, kes lisas, et igaks juhuks võiks elukaaslased teineteisest mõnda aega distantsi hoida.

Kui mees Hiinast lahkus, andis tema tööandja (rahvusvaheline ettevõte) range soovituse paar nädalat kodus olla.

Pärast koju jõudmist oli mehel paar päeva enesetunne igati hea. Siis tuli tal köha. Paar päeva hiljem hakkas köhima ka elukaaslane. Peamiselt just öösiti tabasid teda ragisevad köhahood ja umbes ööpäevaks tõusis ka kõrge palavik. Naine töötab kodust ja ei viibinud enne mehe koju jõudmist rahvarohketes kohtades, lahkus kodust üldse harva. Seega usub ta, et suure tõenäosusega nakatas teda tema elukaaslane. Aga millesse?

Kuigi palavik kadus ühe ööpäeva järel, tekkis paaril hulk küsimusi. Kas need olid need sümptomid, mille põhjal võiks uuesti arstidelt nõu küsida? Mida edasi jälgida?

Ta helistaski tagasi oma perearstikeskusesse. „Rääkisin, et mu elukaaslane tuli Hiinast, ta köhib ning minul on köha ja palavik.”

Perearstikeskusest öeldi, et teemaga tegeleb nakkuskliinik – pöördugu sinna. Nakkuskliiniku registratuuris selgitati, et meditsiininõu registratuur anda ei tohi ning naine suunati edasi teistele numbritele.

„Helistasime vist viiele või kuuele numbrile ja peaaegu iga kord lõppes asi sellega, et kõne võeti vastu, öeldi, et neil testi pole ja pandi toru ära. Ei küsitud sedagi, kas meil on midagi viga.” Naine mainis iga kõne alguses Hiinat, köha ja ka palavikku. „Ja selle peale: tuut-tuut-tuut,” kirjeldab naine.

Viimaks soovitati uuesti perearsti poole pöörduda. Perearstikeskusest suunati seekord perearsti infoliinile 1220 ja paluti mitte keskusesse kohale tulla. 1220 omakorda soovitas hoopis EMO.

„Ma oleks nagu pidalitõbine olnud. [Tervishoiutöötajate] kehakeel ja sõnad ei läinud kokku.”

Naisele meenus eelmine aasta, millest suurema osa veetis ta kopsupõletikus. Perearstist viimaks õigete analüüside ja ravimi võtmiseni kuulus üheksa kuud. Abi sai ta lõpuks hoopis erakliinikust. Kopsuhaiguse kogemus oli niivõrd ebameeldiv, et ta soovis teha kõike, et seda nüüd võimalikult varakult vältida.

„See oli suletud ring. Me ei tahtnudki testi teha. Tahtsime infot, millal asi võib minna nii kriitiliseks, et pean pöörduma haiglasse. Ütlesin ka nakkuskliiniku mitme telefonikõne ajal, et tunnen, et olen infosulus. Kas pean olema kodus? Või peaks kuskile jooksma? Või võiksin pärast terveks saamist näiteks töökollektiivi minna?”

Ta prooviski ka EMOst infot saada, minnes sinna kohale. Kui haiglatöötaja kuulis, et naise elukaaslane tuli Hiinast, astus ta kaks sammu tagasi. Sama – kaks sammu tagasi – kordus apteegis proviisoriga. „Ma oleks nagu pidalitõbine olnud. [Tervishoiutöötajate] kehakeel ja sõnad ei läinud kokku.”

Viimaks helistas naine juba tuttavale arstile erakliinikust. Tema oli esimene, kes andis nõu: äkki on ikka niisama gripp. Ravigu selle mõttega. Ja kui läheb tõsiseks, siis ikkagi pöörduda EMOsse ja valvetuppa. Suure tõenäosusega see ikkagi pole Wuhani koroonaviirus, lisas arst rahustades. Ka eraarst helistas oma kolleegidele nakkuskliinikus ning sai vastuse, et ega polegi juhiseid, mida teha inimestega, kes abi küsivad.

„Ma saan aru, et ukselt saadetakse tagasi inimene, kes ütleb, et nägi vanalinnas jalutades hiina turisti ja tahaks nüüd ennast testida. Aga meie juhul tuli inimene ju otse Hiinast.”

Suunamise ja jooksutamise võiks naise arvates ära hoida üks konkreetne infoliin nagu perearsti infotelefon, kus on inimene, kes annabki sellise erakorralise olukorra ajal nõu. Kas või kordab lihtsaid tõdesid, et olge kodus ja peske hoolega käsi, jooge palju teed, arvab naine. „Sellisel hetkel tahaks lihtsalt professionaalilt saada kinnitust, et teed kõik õigesti.”

Ta spekuleerib veel, et võib-olla oldi temasse suhtumine jahe, sest äsja oli Eestis olnud uudis ka kahest hiinlasest, kes ilma asjata hotellist haiglasse viidi. Nemad aga märkasid seda uudist alles palju hiljem.

Mehe tööandja andis juba tema kojutuleku eel soovituse kaks nädalat kodus püsida. Paar istubki iseloodud karantiinis veel nädala. Kumbki enam ei köhi, haigushoog kestis 3-4 päeva ja on praeguseks lõppenud.

„Ega me polegi pahased kellegi peale, aga olukord oli nii jabur. Mõtlesime lõpuks, et heakene küll, istume siis seni kodus, kuni olukord hullemaks läheb, ja siis vaatame edasi,” ütleb naine.

Terviseamet: patsienti ei peaks edasi suunama


Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai sõnul on perearstidele, haiglatele ja kiirabile antud juhised, kuidas taolises olukorras käituda. Juhises on öeldud, et tervishoiutöötaja peab otsustama, kas on põhjust kahtlustada uut koroonavirust või mitte. Ka see on juhistes kirjas, mille põhjal see otsus teha.

„Kui perearst kahtlustab uut koroonaviirust, palub ta patsiendil või kustub ise patsiendile kiirabi. Kiirabi viib nakkuskahtlase patsiendi määratud haiglasse, kus nakkushaiguste arst teeb lõpliku otsuse.

Kui perearst välistab uue koroonaviiruse, siis täpselt sellise info ta ka patsiendile peab edasi andma koos muude vajalike soovitustega seoses patsiendi tervisemuredega. Sama põhimõte kehtib ka perearsti nõuandetelefoni puhul.

Iga tasandi tervishoiutöötaja roll on võtta otsus, mitte suunata patsienti helistama või pöörduma teise raviasutusse. Terviseamet on tervishoiutöötajatele teinud kättesaadavaks ka ametliku ööpäevaringse kontakttelefoni, mille vahendusel saab tervishoiutöötaja konsulteerida ameti epidemioloogiga, kui see vajadus tekib otsuse tegemiseks.

Terviseamet on sellel teemal kohtunud perearsti nõuandetelefoni esindajatega ja plaanib kohtuda ka perearstide ja haiglate esindajatega,” kommenteeris Kadai.

Terviseamet: meditsiinitöötajatele on antud ühemõttelised juhised

Martin Kadai, Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja

Perearstidele, haiglatele ja kiirabipidajatele on terviseamet andnud ühemõttelised juhised. Juhiste sisu on ühetähenduslikult ülesse ehitatud põhimõttel, et tervishoiutöötaja võtab otsuse, kas tegu on võimaliku uue koroonaviiruse kahtlusega või välistab selle. Sõltuvalt otsusest tegutseb tervishoiutöötaja ka edasi. Otsuse tegemiseks on tervishoiutöötajale ette antud kriteeriumid, millal kahtlustada uut koroonaviirust.

Kui inimene helistab nt perearstile või pöördub perearsti poole ning perearst kahtlustab uut koroonaviirust, siis palub ta patsiendil või kutsub ise patsiendile kiirabi. Kiirabi viib nakkuskahtlase patsiendi määratud haiglasse, kus nakkushaiguste arst teeb lõpliku otsuse. Kui perearst välistab uue koroonaviiruse, siis täpselt sellise info ta ka patsiendile peab edasi andma koos muude vajalike soovitustega seoses patsiendi tervisemuredega. Sama põhimõte kehtib ka perearsti nõuandetelefoni puhul.

Iga tasandi tervishoiutöötaja roll on võtta otsus, mitte suunata patsienti helistama või pöörduma teise raviasutusse. Terviseamet on tervishoiutöötajatele teinud kättesaadavaks ka ametliku ööpäevaringse kontakttelefoni, mille vahendusel saab tervishoiutöötaja konsulteerida ameti epidemioloogiga, kui see vajadus tekib otsuse tegemiseks.

Terviseamet on sellel teemal kohtunud perearsti nõuandetelefoni esindajatega ja plaanib kohtuda ka perearstide ja haiglate esindajatega.

Kuidas liikus info uuest viirusest Hiina

Kui mees aasta alguses töö asjus Hiina, Hubei provintsi sõitis, ei olnud veel teada, et uus koroonaviirus seal väga intensiivselt levib. Teada oli vaid mõnikümmend juhtumit Wuhanis. Mehe töökoht asus mõnesaja kilomeetri kaugusel sealt.

Päevade möödudes muutusid kohalikud kolleegid viiruseuudiste suhtes üha valvsamaks. Mees Hiinas ja elukaaslane Eestis jälgisid samuti iga päev Hiina veebilehte, mis haigestunute infot pidevalt uuendas.

Jaanuari keskel, kui nakatunute hulk oli sadadessee kasvanud, soovitasid kohalikud oma Euroopa kolleegidel koju hakata sõitma ja kindlasti vältida Kesk-Hiinat. Neil tekkis aimdus, et probleem kasvab suureks. Eestlane otsustas alguses oodata. Infomüra oli palju ja peagi osutusidki mõned kohalikus ajakirjanduses levivad uudised valeinfoks. Mees arvas, et küllap puhang vaibub. Levisid kuuldused, et rikkad Hiinlased pagevad kodumaalt viiruse hirmus Euroopasse USAsse.

Nakatanute hulk kasvas veelgi. Siis jõudis naise kõrva juhtumeid haigestunutest – tal on palju välismaalastest sõpru, kel omakorda tuttavaid Hiinas. Näiteks jutustati talle lugu kolmeliikmelisest Wuhani perest – ema, isa, laps. Ema ja isa olid mõlemad haiged ja palusid ka last uue viiruse suhtes testida. Kuigi lapsel polnud ainsatki haigusnähtu, oli test positiivne. Levisid ka kuuldused sellest, et peagi ei saa enam keegi Hiinast tulnu Hong Kongi piirist üle. Just sealt kaudu liigub suur osa lende kodu poole. Jaanuari viimasel nädalal otsustas mees koju tulla. Vaid pisut aega hiljem otsustas Hiina ka selle piirkonna karantiini panna.

Naine ütleb, et kummalgi siiski haigestumise hirmu ei tekkinud, olgugi, et haiguspuhang liikus mehele aina lähemale ja jõudis ka temaga samasse piirkonda.

„Ilmselt polnud meil hirmu, kuna teame, et Eestis on meditsiin heal tasemel ja saame kindlasti ravi, kui midagi väga hullu peaks juhtuma,” lisab ta.