Perearstikeskus, EMO ja nakkuskliinik saatsid tagasi koroonaviiruse epideemiakoldest saabunud köhiva eestlase
Mees jõudis Eestisse möödunud nädalal. Ta oli enne seda mitu nädalat viibinud Hiinas, Hubei provintsis. Küll mitte Wuhani linnas, vaid sealt mõnesaja kilomeetri kaugusel. See on piirkond, kuhu Eesti ei soovita reisida ning provints on nimetatud uue koroonaviiruse epideemiakoldeks.
Juba siis, kui uudised viiruse kiirest levikust Eestisse jõudma hakkasid ning Maailma Terviseorganisatsioon olukorra kriisiks nimetas, uuris mehe elukaaslane Eestis, kas mehe naastes peaks teda kuskil üle vaatama. Perearstikeskuses soovitas pereõde ühendust võtta, kui peaks ilmnema uuele viirusele iseloomulikke sümptomeid. Sama soovitas ka üks eraarst, kes lisas, et igaks juhuks võiks elukaaslased teineteisest mõnda aega distantsi hoida.
Kui mees Hiinast lahkus, andis tema tööandja (rahvusvaheline ettevõte) range soovituse paar nädalat kodus olla.
Pärast koju jõudmist oli mehel paar päeva enesetunne igati hea. Siis tuli tal köha. Paar päeva hiljem hakkas köhima ka elukaaslane. Peamiselt just öösiti tabasid teda ragisevad köhahood ja umbes ööpäevaks tõusis ka kõrge palavik. Naine töötab kodust ja ei viibinud enne mehe koju jõudmist rahvarohketes kohtades, lahkus kodust üldse harva. Seega usub ta, et suure tõenäosusega nakatas teda tema elukaaslane. Aga millesse?
Kuigi palavik kadus ühe ööpäeva järel, tekkis paaril hulk küsimusi. Kas need olid need sümptomid, mille põhjal võiks uuesti arstidelt nõu küsida? Mida edasi jälgida?
Ta helistaski tagasi oma perearstikeskusesse. „Rääkisin, et mu elukaaslane tuli Hiinast, ta köhib ning minul on köha ja palavik.”
Perearstikeskusest öeldi, et teemaga tegeleb nakkuskliinik – pöördugu sinna. Nakkuskliiniku registratuuris selgitati, et meditsiininõu registratuur anda ei tohi ning naine suunati edasi teistele numbritele.
„Helistasime vist viiele või kuuele numbrile ja peaaegu iga kord lõppes asi sellega, et kõne võeti vastu, öeldi, et neil testi pole ja pandi toru ära. Ei küsitud sedagi, kas meil on midagi viga.” Naine mainis iga kõne alguses Hiinat, köha ja ka palavikku. „Ja selle peale: tuut-tuut-tuut,” kirjeldab naine.
Viimaks soovitati uuesti perearsti poole pöörduda. Perearstikeskusest suunati seekord perearsti infoliinile 1220 ja paluti mitte keskusesse kohale tulla. 1220 omakorda soovitas hoopis EMO.
„Ma oleks nagu pidalitõbine olnud. [Tervishoiutöötajate] kehakeel ja sõnad ei läinud kokku.”
Naisele meenus eelmine aasta, millest suurema osa veetis ta kopsupõletikus. Perearstist viimaks õigete analüüside ja ravimi võtmiseni kuulus üheksa kuud. Abi sai ta lõpuks hoopis erakliinikust. Kopsuhaiguse kogemus oli niivõrd ebameeldiv, et ta soovis teha kõike, et seda nüüd võimalikult varakult vältida.
„See oli suletud ring. Me ei tahtnudki testi teha. Tahtsime infot, millal asi võib minna nii kriitiliseks, et pean pöörduma haiglasse. Ütlesin ka nakkuskliiniku mitme telefonikõne ajal, et tunnen, et olen infosulus. Kas pean olema kodus? Või peaks kuskile jooksma? Või võiksin pärast terveks saamist näiteks töökollektiivi minna?”
Ta prooviski ka EMOst infot saada, minnes sinna kohale. Kui haiglatöötaja kuulis, et naise elukaaslane tuli Hiinast, astus ta kaks sammu tagasi. Sama – kaks sammu tagasi – kordus apteegis proviisoriga. „Ma oleks nagu pidalitõbine olnud. [Tervishoiutöötajate] kehakeel ja sõnad ei läinud kokku.”
Viimaks helistas naine juba tuttavale arstile erakliinikust. Tema oli esimene, kes andis nõu: äkki on ikka niisama gripp. Ravigu selle mõttega. Ja kui läheb tõsiseks, siis ikkagi pöörduda EMOsse ja valvetuppa. Suure tõenäosusega see ikkagi pole Wuhani koroonaviirus, lisas arst rahustades. Ka eraarst helistas oma kolleegidele nakkuskliinikus ning sai vastuse, et ega polegi juhiseid, mida teha inimestega, kes abi küsivad.
„Ma saan aru, et ukselt saadetakse tagasi inimene, kes ütleb, et nägi vanalinnas jalutades hiina turisti ja tahaks nüüd ennast testida. Aga meie juhul tuli inimene ju otse Hiinast.”
Suunamise ja jooksutamise võiks naise arvates ära hoida üks konkreetne infoliin nagu perearsti infotelefon, kus on inimene, kes annabki sellise erakorralise olukorra ajal nõu. Kas või kordab lihtsaid tõdesid, et olge kodus ja peske hoolega käsi, jooge palju teed, arvab naine. „Sellisel hetkel tahaks lihtsalt professionaalilt saada kinnitust, et teed kõik õigesti.”
Ta spekuleerib veel, et võib-olla oldi temasse suhtumine jahe, sest äsja oli Eestis olnud uudis ka kahest hiinlasest, kes ilma asjata hotellist haiglasse viidi. Nemad aga märkasid seda uudist alles palju hiljem.
Mehe tööandja andis juba tema kojutuleku eel soovituse kaks nädalat kodus püsida. Paar istubki iseloodud karantiinis veel nädala. Kumbki enam ei köhi, haigushoog kestis 3-4 päeva ja on praeguseks lõppenud.
„Ega me polegi pahased kellegi peale, aga olukord oli nii jabur. Mõtlesime lõpuks, et heakene küll, istume siis seni kodus, kuni olukord hullemaks läheb, ja siis vaatame edasi,” ütleb naine.
Terviseamet: patsienti ei peaks edasi suunama
Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai sõnul on perearstidele, haiglatele ja kiirabile antud juhised, kuidas taolises olukorras käituda. Juhises on öeldud, et tervishoiutöötaja peab otsustama, kas on põhjust kahtlustada uut koroonavirust või mitte. Ka see on juhistes kirjas, mille põhjal see otsus teha.
„Kui perearst kahtlustab uut koroonaviirust, palub ta patsiendil või kustub ise patsiendile kiirabi. Kiirabi viib nakkuskahtlase patsiendi määratud haiglasse, kus nakkushaiguste arst teeb lõpliku otsuse.
Kui perearst välistab uue koroonaviiruse, siis täpselt sellise info ta ka patsiendile peab edasi andma koos muude vajalike soovitustega seoses patsiendi tervisemuredega. Sama põhimõte kehtib ka perearsti nõuandetelefoni puhul.
Iga tasandi tervishoiutöötaja roll on võtta otsus, mitte suunata patsienti helistama või pöörduma teise raviasutusse. Terviseamet on tervishoiutöötajatele teinud kättesaadavaks ka ametliku ööpäevaringse kontakttelefoni, mille vahendusel saab tervishoiutöötaja konsulteerida ameti epidemioloogiga, kui see vajadus tekib otsuse tegemiseks.
Terviseamet on sellel teemal kohtunud perearsti nõuandetelefoni esindajatega ja plaanib kohtuda ka perearstide ja haiglate esindajatega,” kommenteeris Kadai.